Kadi Viik, 04.03.2025
Libeeria
Libeerias elab 5,5 miljonit inimest, 28 etnilist hõimu ja keelt. 70% elanikkonnast on noored. Libeerias on väga kõrge korruptsioonitase ja vähearenenud infrastruktuur. Human Development Index oli 2021. aastal 0,481. Libeerias on 34% naistest ja 63% meestest kirjaoskajad. 22% naistest ja 39% meestest on keskharidusega. Tööhõives on 70% naistest ja 80% meestest. Naiste oodatav eluiga on 62 aastat.
American Colonization Society
Libeeria on üks kahest Aafrika riigist, mis ei ole olnud koloniaalriik. Ameerikast vabastati Libeeriasse 50 000 libeerlast ja 3000 afrokariibi päritolu endist orja (American Colonization Society). Orjandus kaotati Libeerias 1860. aastal. Kohalikud libeerlased tegelesid ka ise orjandusega. Vabastatud orjade ja kohalike vahel tekkisid maa-alade konfliktid.
Congod ja poliitiline kultuur
Congod on Ameerika-libeerlased, kelle esivanemad olid orjastatud afroameeriklased ja kes emigreerusid Libeeriasse 19. sajandil. Ameerika-libeerlastest sai Libeeria jõukam kiht.
Libeeria poliitiline kultuur on inspireeritud USA omast: kahekohaline parlament, presidentaalne riik, presidendivalimised toimuvad novembris ja president astub ametisse jaanuaris.
Libeeria põhiseadusesse on kirjutatud, et Libeeria kodanik peab olema mustanahaline libeerlane.
Congod on Ameerika-libeerlased, kelle esivanemad olid orjastatud afroameeriklased ja kes emigreerusid Libeeriasse 19. sajandil. Ameerika-libeerlastest sai Libeeria jõukam kiht.
Kodusõjad
Esimene Libeeria kodusõda ehk “hell on earth” toimus aastatel 1989–1997, mille käigus hukkus ligikaudu 200 000 inimest.
Charles Taylor vs Samuel Doe.
WHO andmetel vägistati 76% naistest, Libeeria enda andmetel 90%. Kolmandik elanikest oli sunnitud ümber asuma. Sõjas osalesid erinevad grupeeringud. Nii esimese kui ka teise kodusõja ajal sunniti relvakonfliktides osalema ka lapsi alates kaheksandast eluaastast. Kuigi taasintegreerimise katseid on olnud, on suurem osa endistest lapssõduritest endiselt ühiskonnast tõrjutud.
Kodusõjas kasutati traditsioonilistest uskumustest pärinevat hirmutamistaktikat “crossdressing”. Lahingus kanti maske, kotte, pulmakleite või mitte midagi, et vastast hirmutada.
Libeerias pole sõjakuritegude ajalugu piisavalt uuritud. Uus valitsus lõi 2024. aastal War and Economic Crimes Court osakonna, kuid selle tegevus ei ole seni silma paistnud.
Libeeria teine kodusõda leidis aset aastatel 1999–2003.
Nobeli rahupreemiad
Kaks Libeeria naist on saanud Nobeli rahupreemia vägivallavaba aktivismi mobiliseerimise eest: Leymah Gbowee ja Ellen Johnson Sirleaf. Leymah Gbowee oli üks liikumise Women Mass Action for Peace algatajaid. Naiste aktsioon nõudis kodusõjale lõppu; naised kandsid valgeid rõivaid, tantsisid, palvetasid, blokeerisid ebaõnnestunud läbirääkimiste ukse ja korraldasid seksistreigi.
Ellen Johnson Sirleaf oli Libeeria president aastatel 2006–2018. Ta on esimene Aafrikas demokraatlikult valitud naispresident. Tema pärand on vastuoluline, sest ta on toetanud sõjakurjategijat ja poliitikut Charles Taylorit.
Naistevastane vägivald
49% Libeeria naistest on kogenud füüsilist ja/või seksuaalset vägivalda vähemalt korra elu jooksul, 35% viimase 12 kuu jooksul. 36% naistest on abiellunud lapsena. 44% naistest on läbinud FGM-i ehk naiste suguelundite moonutamise. Kuigi selle praktika lõpetamiseks on korraldatud palju kampaaniaid, on endiselt levinud arusaam, et naised ei ole “kõlblikud” ilma FGM-ita ning protseduure viiakse läbi ka tänapäeval.
Libeerias ei ole LGBT+ õigused kaitstud – samasooliste suhete eest võidakse määrata kriminaalkaristus.
Soovitused
Raamat: “Madame President: The Extraordinary Journey of Ellen Johnson Sirleaf”, autor Helene Cooper.
Dokumentaalfilm: “Pray the Devil Back to Hell”, režissöör Gini Reticker.
