Ukraina sõda ja selle mõju meie regiooni julgeolekule

(Oma ülikooli ajal RSRi ei kuulunud aga mitmed sõbrad olid liikmed. 1986 aastal korraldas ürituse: USA ja NSVL läbirääkimised. Rsr esindas nõukogude liitu. JA ükskord oli ka debatt: Hiina Kompartei uuemeelsed olid rsr ja tema oli vanameelsete leeris. 👍

On olnud eri riigiametites, ka Ilvese julgeoleku nõunik, välisluures, kaitsemini kantsler. 1994 kaitseminister ise. 

Ajakirjanikuna on jõudnud vähe töötada. Aga siiski! )

Külma sõja järgne maailm: 

1. Külma sõja järgsed naiivsed lootused: Kui NL kukkus 1991 kokku: tekkis fukuyama sõnastuse ümber ka lootus et ajalugu on lõppenud: rahu igavene! Hea tunnistada et sõda pole enam probleem!
2. Sellest tulenev naiivne käitumine: eriti Lääne riikides: kaitsekulude vähendamine ja sõltuvused eba-demokraatlikest riikidest. Ntks energeetika sõltuvus venemaast. 
3. Usk demokraatiast kui universaalsest nähtusest: nt lääne katsed saavutada demokraatiat Afganistanis ja Iraagis. Afganistan eriti suur läbi kukkumine: kõik kukkus kohe pärast ameeriklaste lahkumist kokku.
4. Vene imperialismi uue tõusu mittemärkamine. Magati maha see imperialistliku mõttemaailma taasärkamine. Meedia allutati otseselt või kaudselt riigi kontrolli alla: ntv (sõltumatu tv) on nime poolest ainult säilinud, opositsiooni parteid hävitatud, Litvinenko 2006 mürgitamine (piiride kompamine, sest brittide reakstioon oli räme nõrk ja seda üritati ka kinni mätsida), Gruusia osas oli ka reakstioon nõrk (business as usual väga kiiresti), Ukraina 2014 ei muutnud ikka veel mentaliteeti et tuleb suhelda.
5. Hilinenud reageerimine Hiina agressiivsuse kasvule: seni oli hiina suunatud siseriiklikule kasvule ja oli ka vahepeal mingisugune liberaliseerumine (netis sai igasugu asju öelda) aga Jinpingi võimule tulek 2012 muutis seda. USA kiiremini kriitilisem aga Euroopas siiski mõttelaad väga hiina sõbralik
6. Järeleandlikkus ja soov iga hinna eest vältida konflikti: ollakse valmis teha lollusi et vältida sõda: aga annab näpu, võtab kõik. 

Meie liitlaste reakstioonid: 

1. USA: Bush Sr oli väga sõbralik Venemaa osas (leidis et balti riigid ja Ukraina ei peaks iseseisvaks saama: oli öelnud ukrainlastele otse, et nad ei tohiks iial iseseisvaks saada). Rõõm külma sõja lõpu üle oli lihtsalt nii suur. Clinton siiski tahtis ka venemaaga suhet hoida. Balti riigid alles lõpus taheti vatsu võtta. Bush Jr oli Lähis-Idas liiga kurnatud. Venemaaga tal ei olnud aega tegeleda. Gruusia osas nt puudus neil lausa satelliidipilt. Venemaa polnud prioriteet. Barack Obama tahtis teha kõike teisiti kui Bush Jr: tahtis tulla igalt poolt välja. Venemaa tõlgendas seda suure nõrkusena. Kuna ta ütles et keemiarelvad on punane joon aga ta ei teinud midagi kui süüria neid kasutas, siis kõik “pahad” said jõudu mentaalselt juurde. Trump: tema põhjakorea tegevus oli äkki isegi et heidutav. Biden: tema administratsioon on veidi parem variant Obama administ. Paljud töötajad on ikka samad. Ta on väga ettevaatlik, seda me näeme relvastuse hankimise ja andmise juures just. 
2. Euroopa Liidu tuumikriigid: Saksamaa ja Prantsusmaa: totaalne reaalsuse mitte tunnistamine. Isegi Merkel, kes on idasakslane, tunnistas realistlikult venemaal toimuvat aga kas saksa tööstuse survel vms tegi ta väga järeleandlikku poliitikat venemaaga. Ei ole ka veel tunnistanud et oleks vea teinud. 
3. Meie regioon: Rootsi oli ehk üks kriitilisemaid venemaa osas. Soome: retooriliselt 2021 aasta lõpuni oli väga sõbralik venemaaga. Näiliselt vähemalt! Eks nad said ikkagi aru et Venemaa on igavesti oht. Saadi aru, et venemaa kõrval on vaja suuremat inimhulka kaitsel seega ajateenistust nad ära ei kaotanud. 2021 detsember: putiniga vestlus: et täielik muutus putini poolel. Nad ei tahtnud küll liituda aga nad ei tahtnud et võimalus kaotataks nende eest: seega reageerisid kiiresti. 
4. Ühendkuningriigid: prantsusmaad kiiresti kritiseerisid kui nood müüsid relvastust venemaale. Sanktsioone toetasid palju. Samas neil ju palju oligarhe Londonis jne ja selle kohapealt nad vait. JA muidugi suhe USAga on tähtis. 
5. Jaapan: venemaa on arusaamatu nähtus. Ei usalda venelasi: Abe üritas pikkade aastate jooksul kuni 2021 seda kuriili saarte küsimust lahendada. Seega väga naiivne sest täiesti ebarealistlik loota et venemaa kunagi midagi tagasi annab! 

Meie enda suhtumine julgeolekusse

1. Vähesed pingutused 90ndatel: Lennart Meri: “lühike ajaaken, et saada igalepoole nagu nato ja EU”. nii oligi. Saime ise paremini aru, ohte nägime aga midagi suurt oma kaitsevõimega ei teinud. Polnud raha lihtsalt. Tänane valitsus arutamas 200 miljonit ei oleks tollal olnud võimalik. 
2. Tugev retoorika, aga piiratud sammud 00ndatel. Reservõppused algasid tegelikult alles 2007. Muidu on ajateenistus mõtetu, sest ununeb. 
3. Suhtumise muutus pärast Vene gruusia sõda: venemaa ei kavatse leppida olukorraga, kasutab kasvõi jõudu. Seega oli selge mis toimub!
4. Jõulised pingutused alates 2014: 2,0% kasvasid pidevalt aga edasi. Nüüd järgmisel aastal jõuab 3%ni. 
5. Eesti diplomaatia pehmus autokraatsete riikide suunal: VM peavadki kõikidega läbi saama. Üritatakse meil probleeme vältida. Kurioosne on näiteks et isegi meie liitlased ei saanud aru mis tahame: Moskva visiit:  kui Kaljulaid läks Moskvasse. Et meie kriitilised miks kõik annavad kätt aga siis lähme ja anname ise.  Tuli tagasi ja hakkas veel enam Venemaad kritiseerima. Ja liitlased olid väga imestunud. (Kaljulaid olevat tahtnud näidata et me oleme laua taga mitte laua peal! Samas oli seal imelikke momente et oli tunda transiidi ja äri ringkondade lobi. Toonane VM Sven Mikser oli väga pahane, kuna tema ei olnud ettevalmistusest midagi teadnud) 

2014 järgsed sammud: 

1. Sanktsioonid venemaa vastu, millised mõjud: venemaa majandus oli hirmsas kriisis pärast sanktsioone 2014. Mõjud siiani nähtavad: armee oleks tugevam oleks nad omanud ligipääsu lääne tehnoloogiale pärast 2014 aastat. 
2. Nato idatiiva kindlustamine: hulgad väikesed, aga siiski heidutamine. Üks asi eetslasi tappa , teine asi sakslasi või britte. 
3. Trump ja ebakindlus: kas tehakse uus MRP? Trump ju sümpaatne autokraatidega. Täiendavana tuleb ka öelda, et ta on öelnud et USA eelkõige. Seda ütlevad pea kõik inimesed seal aga Trump eriti selge väljendusega: ehk isegi kaalus NATOst lahkumist aga õnneks tema teadmised ei olnud väga head. Oli võimalik teda ninapidi vedada!
4. Naiivse välispoliitika jätkumine kuni 24.02.2022: tegelikult jätkus nagu enne! Teati küll luure järgi (kusjuures esimest korda avalikustati USA luure andmed) aga kategooriliselt keelduti uskumast (USA tahtvat mõjutada euroopat). Venemaal tunne et läänt saab mõjutada manipuleerida. 

Venemaa 2014-2022

1. Üllatus sanktsioonide püsivuse osas: isegi suurimad venemaa sõbrad nagu Itaalia, Ungari ei ole vaidlustanud sankstioonide püsivuse vajalikkust. Orban mängib mängu: tahab EU raha siiski ju. 
2. Majandusraskused: nafta hinnad langesid. Seega vene kodaniku reaal sissetulek langes iga aastaga: seis jäi küll aga paremaks kui 1990ndatel. Katastroof jäi ära. 
3. Naftahinna tõus ja enesekindluse suurenemine: eelarves jälle rohkem raha: rahulolev rahvas, sest jälle veidi raha igal pool
4. Opositsiooni lõplik hävitamine: ka süsteemi väline opositsioon: navalnõi mürgitamine ja siis kinnipanek. (Vangide vahetusega saab äkki kusjuures ära vahetatud!)
5. Ukraina kui kinnisidee, otsus täiemahulise sõja kasuks: vene impeerium pole see mis ta on, kui pole ukraina selle sees. Seega vaja oma hõlma alla siiski võtta! Putin rääkis tõsimeelselt et ukraina rahvust pole kunagi olnud ja ukrainat ka mitte: et mina saan ⅔ ja ⅓ läheb jagamisele poola moldaavia jt vahel. Inimesed olid nii šokis. 
6. Totaalne vastandumine Läänele: läänega ei saa, venemaa hiilgus võimalik vaid läänt alla surudes. 

Ukraina 2014-2022

1. Porošenko: õigeusu iseseisvumine (õnnestus saada konstantinoopoli heakskiit, hakkas venemaa õigeusu kirikust iseseisvuma), piiratud edu korruptsiooni edu osas, armee tugevdamine 2015-2022 (muidu poleks suutnud vastu pidada esimesi kuid 2022).
2. Zelenskõi: naiivsest noorest poliitikust sõjakangelaseni: üks lubadus korruptsiooni vastane võitlus. Ja et venemaa suhtes kõik valesti tehtud: lahendan ära! Aga sai kiretsi ära et see ei sõltu ukrainlastest: huvid on venemaal sellised et ukraina kaoks kaardilt. Üks kord kohtusid putiniga: äärmiselt kehvasti läinud kohtumine: ja nüüd ka otsus putinil et vallutada tuleb: ukrainalsed kui fašistid jms.
3. Armee tugevdamine ja konsolideerimine:  ukrainat on palju aidanud et ka leitnandid tohivad palju ise otsustada. 
4. Lootuste kadumine venemaa osas: enne oli tunne et asi paraneb suhete osas. Kiiev jõudis läänemeelseks juba 1990ndate lõpus. 

Venemaa valearvestused: 

1. Ukraina ühiskonna tundmise kadumine: probleem juba 2014: janukovitši poolt hääletanud ukraina osad ei taha kõik olla venemaa osa. Et kui ei võeta venemaad vastu mitte lilledega siis vähemalt positiivse neutraalsusega. Ka eestis on olnud ukrainlastega suhe ambivalentne. 
2. Oma armee ülehindamine: kuna multifilmid kui võimsad on vene relvad on peitnud tõde kuivõrd palju on seda raha tegelikult varastatud. Unikaalsed relvasüsteemid on tegelikult äärmiselt kehvad. Ei suudagi iseennast need süsteemid kaitsta. 
3. Lääne reaktsiooni alahindamine: ei arvanud et hakatakse süsteemselt ukrainat relvastama. 
4. Putini jaoks tagasiteed enam pole: tema ei saa sõda veel lõpetada. Järeleandmisi ta teha ei saa. Riigi siseselt ta seda maha müüa ei suudaks eii riigile ega rahvale. 

Sõja edasised stsenaariumid: 

1. Venemaa vallutab lisa alasid: ei midagi suurt. Vaevalt! 
2. Sõja hangumine
3. Ukraina vabastab lisaalasid: kui kiiresti 
4. Ukraina taastab territoriaalse terviklikkuse: Krimm kerge võtta, seega krimmis pole küsimus aga keerulisem on vabastada donetsk ja donbassi idaosa. Venemaal kerge varustust ja inimesi  juurde tuua. Rääkides sarnase tasemega ametikaaslastega Ukrainast on ettevaatlikult kuulda, et ehk on Ukraina isegi valmis seda donbassi “peldikut” ära andma. Avalikult seda nad kindlasti ei ütle aga ehk kunagi. 

Eskalatsioon? Kui tõsine oht? 

1. Venemaa ähvardused ja punased jooned. (Putini punaseid joone räme palju ületatud: venemaa ründamine siis tuumarelv, krimmi ründamine siis tuumarelv ja mitte midagi ei juhtunud)
2. Reaktsioonid Washingtonis ja Berliinis ja Pariisis
3. Taktikalise tuumarelva mõju sõjale: oleks ka piiratud: rinde lähedal ei taha kasutada. Aga see ärataks neutraalsed riigid suhtuma putinisse negatiivselt. Putin on ka vananev diktaator: kas 40 aastane major allub kui tal veel elus palju saavutada tegelikult?
4. Kui reaalne oht? Ei saa lasta venelastel ennast sellega ähvardada

Muutused euroopa julgeolekupildis

1. Soome ja (täna ka rootsi) saamine NATOsse
2. NATO idatiiva jätkuv tugevdamine. 
3. Riigikaitsekulude jätkuv tõus Läänes
4. Veidi pikemas perspektiivis tõenäoliselt Ukraina saamine NATOsse: Vilniuses lubadust ukrainlased tänu USAle ja Saksamaale  ei saanud. Aga mentaliteet on muutunud: järgmisel tippkohtumisel suvel Washingtonis räägitakse uuesti: ja ehk saab ka lubaduse et pärast sõda saab NATOsse. Kui venemaa poleks rünnanud ei oleks see isegi teeemaks isegi kui ukraina oleks soovi avaldanud. 
5. Venemaal piiratud võimalused sõjategevuseks väljaspool Ukrainat: pole enam suutnud karabahhis armeenlasi kaitsta: pole lihtsalt aserite vastu relvi ega inimesi panna. Norra lähedal olevat vaid 20% senisest personalist. Meie juures sama pilt: pihkvas ka vaid 15-20%: dessant üksused on kaks korda tapetud. YAY! Uut sõda venemaa nii kiiresti pole suuteline alustama. Aga suur riik seega eks ta kosub ja pikemas perspektiivis ikka ohuks edasi.

Venemaa pärast sõda: 

1. Putin ja tema režiimi tulevik: nii ajupestud elanikkond: et usuks igat lollust. Aga seda ei tea muidugi!
2. Erinevad ülemineku stsenaariumid: antakse võim üle kellegile veidi viisakamale. Võim ikka fsb käes. Kõige tõenäolisem! 
3. Kas Venemaa lagunemine on võimalik? Ei usu küll: nõrk venemaa tähendaks ehk toredaid riike kellega saaks suhelda. Aga miks peaks Peterburi elanik ja Moskva elanik tahtma elada eri riikides. Tore oleks aga nope.
4. Kas demokraatlik venemaa on võimalik? Kahjuks ei näe et juhtuks. Ikka jõutakse tagasi nkn tagasi sinna kus putin praegu. 
5. Kas mitte-imperialistlik Venemaa oleks võimalik? Ei ole, sets küsitlused näitavad et suurriiklus on tähtsam inimestele kui elu kvaliteet. Vene šovinism ei kao: ja iga poliitik saaks populaarseks seda ideed toetades. 
6. Üleminekuaeg ja naasmine Vene normaalsusesse

Kuidas usgtude venemaasse? 

1. Oht korrata 90ndate aastate vigu. 
2. Mitte siduda end venemaa siseste arengutega.: me ei saa neile demokraatiat peale suruda
3. Maksimaalne majanduslik ja poliitiline isolatsioon
4. Raske saavutada: alati tekivad inimesed kes tahavd venemaaga läbi käia: eriti lääne euroopas aga ka meil. Transiidi lobby jne. 

Mida meie peame tegema? 

1. Jääme piiririigiks! Kaitsekulud jms
2. NATO, ELi ja Lääne ühtsuse hoidmine: ei kritiseeri nii palju, hoiame ühte
3. NATO ja ELi laienemise toetamine: tahame nii ukrianat, gruusiat, armeeniat, moldovat jne. Muidugi mööndustega ja seda eriti jälgides. Gruusiale kandidaadi staatust ei annaks sest nad liiga sõbrlaikud venemaaga. Ka Lääne-Balkanil peaks mõtlema laienemise peale: Serbia on küll problemaatiline: tuleb selgeks teha et nad siis meie mehed. 
4. Liitlaste senisest suurem kohalolek!
5. Enda sõjalise kaitse maksimaalne tugevdamine

Hiina ja muud riskid: 

1. Hiina agresiivus suureneb, samas arengukiirus väheneb
2. USA jaoks on Hiina suurim oht. Vaevalt et Jaapanit ründab ja Taiwani sõda siiski suur oht ka Hiina jaoks
3. Lähis-ida terrorism
4. Migratsioon: surve kindlalt suureneb aga ei jõua rääkida hahahhaa

Q&A

Ruth: Paljud rääkinud Ukrainast. …..suhe lääne ja venemaa vahel

Vastus: kui venemaa etteotsa tulevad vähegi viisakamad näod siis tuleb kohe surve et tuleb normaliseerida suhted venemaaga. Ja tahetakse talle kohe koht leida. 

Q: Kadõrovi languse võimalik mõju? 

A: Igal juhul faktor! Tšetšeeniaga nkn alati probleeme olnud ja see lahvataks kohe uuesti. Vene eliit tšetšeenide osas kriitiline: väga lausa. Äkki on Kadõrov eliidi poolt mürgitatud, sest putin nõrgem ja taheti majanduslike huvide tõttu temast lahti saada. 

Q: kas meie süü?????????? sten???

A: Venemaa ei täitnud mingist otsast mitte mingeid kriteeriume. Eriti putini ajal: kõik tegelikud sammud olid ebademokraatlikud. Ta ei olnud ka siiras tollal, pigem ikka retooriline mäng. Ta oli ebakindel tollal veel: äsja sattunud sinna kuhu oli sattunud. Mida kindlamalt ta end tundis seda ausamalt ta end väljendas. 

Q: valgevene koht? Ei saa aru mis küsimus?

A: hall tsoon laati võimalus tegutseda. Venemaa ei aktsepteeri neutraalseid riike. Moldoval kindlus seoses piiri puudumisega venemaaga. 

Q: Richard: donbassi osas ehk tohib läbi rääkida? Kas ukrainlased ei karda et see võib venemaal tõlgenduda kui võit. 

A: isegi kui Ukraina saab tagasi Krimmi ja kõik muu peale donbassi siis nad on veendunud et putinit see nkn ei huvita. Pigem hüpoteetiline: Donbassi putin tahab vähem kui Krimmi. 

Q: kui suur on tõenäosus et vene mütoloogia laguneb?

A: ei ütleks et võimatu: venemaal võib toimuda kõik ootamatult. Aga tänasel hetkel nii meedias kui sotsiaalmeedias ei ole tunnet et oldaks sisemiselt kokku kukkumas. Pole ehk entusiasmi aga tunne et lõpetaks kõik ära pole. Kriitika on juhtkonna osas, ehk isegi putini osas aga mitte vene idee osas. Ideoloogia on ikka olemas: tahaks ise diivanil istuda aga sõja võita!

Q: kallas võitis et venemaa vajaks nürnbergi kohust et muuta arusaam?

A: jah vajaks deputiniseerimist. See ainult okupatsiooniga võimalik. Aga keegi tee seda. Ambitsioone pole. Ka ukrainlastel mitte. Oleks hea aga ei juhtu eales! 

Q: mida arvata prigožini läbi kukkunud riigipöördest? Kas hoopiski näitemäng?

A: kindlasti mitte. Näitas et sümpatiseerijaid oli vene armee juhtkonnas palju. Kui vaadata mida tegid avaliku elu tegelased selle ajal: siis väga vähesed ütlesid putini kaitseks midagi: patriarh Kirill ja Medvedev. Parem oli vaadata mis juhtub ja siis rääkida. 200st tipust läksid kohe 80% ära moskvast. Aga üritati varjata sõbra juurde minnes. Aga prigožin tegi vea: kokkulepe kestis max 2 kuud. Lenin ütles ju ka et kokkulepped head nii kaua kui mulle kasulikud. Oleks võinud ju ette aimata. 

Q: Kas meil on külm sõda? 

A: hullemgi veel. Siis oli siiski rahulik suhtlus. Ma mäletan veel NL aega: poliitvange vähe. Pidi ikka pingutama: pidi oragnisatsiooni looma. Mitu korda hoiatati. Aga nüüd üks tühipaljas silt juba viib vangi. Kui kindralid hakkavad juba kaduma. Kas perioodile nimi pannakse oleneb perioodi pikkusest: vahe on ehk selles et venemaal pole enam nii kindlalt vasallkonda. Lukašenka, Põhja-Korea ning Iraan. Hiina ei taha väga anda relvi venemaale: ekspordil põhinev hiina majandus vajab USAd seega ei taha riskida. Venemaa pole oma ajaloos sõdu üksi võitnud. 

Q: kas midagi sellist võib uuesti juhtuda nagu prigožiniga?

A: kuna sjas kehvasti läheb, siis sõjaväes palju sisepingeid. Sõja bloggereid lugedes jääb mulje et kord oleks nagu hohollid kohe hävitatud siis kohe järgmine päev jälle hädakisa: pinged olemas seega. Ja ei näe et eliit oleks toetanud putinit prigožini mässu ajal.

Q: Spekulatsiooni küsimus: milliseks kujuneb Mägi-Karabahh? 

A: tundub et lahendatakse lähipäevil ära. Aserid selgelt ülekaalus. Ka Pašinjan ei kibele võitlusse asuda. Leppinud vist tegelikult Mägi-Karabahhi kaotamisega. Just noored armeenlased leiavad et see tüli segab. On lootust et konflikt saab rahuldava vastuse: kaukaaslased sõbralikud omavahel. See aga venemaale kehv olukord: usa selle nimel palju töötanud. Venemaa aga tahab et nad omavahel tülis. Isegi mõeldakse et on ehk mingid salajased kokkulepped sel juhul positiivsed arengud võimalikud. Juhul kui aserid kaustavad võimalust siis jäävad ka pinged.