Heiko Pääbo
Vene imperialismi narratiivid rahvusvahelistes suhetes
10.03.2026
Heiko Pääbo kaitses 2011. aastal doktoritöö “Potential of Collective Memory Based International Identity Conflicts in Post-Imperial Space”. Akadeemilises plaanis oli doktoritöö uurimisteema rahvusvaheliste suhete ja ajaloo segu (ajaloo kasutamise uurimine, kuidas ajalugu kasutatakse soovitud eesmärkide jaoks).
Peamine küsimus: kuidas Venemaa kasutab oma ja teiste ajalugu?
NARRATIIV
Narratiiv paneb ajaloo elama. Ajalooraamatud on täis narratiive, lugusid minevikust. Uurimistöö raames kaks sammast: ajalugu–kollektiivne mälu (teame, mis on meie minevik) ja identiteet (kuidas, kellena end tunneme).
Rahvuslik mälu, rahvus kui identiteedi grupp – rahvusvaheliste suhete kontekstis loomulik ja olulisim.
KOLLEKTIIVNE MÄLU
Kollektiivne mälu pole üksnes minevik, vaid kulgeb minevik–olevik–tulevik. See pole minevik ise, see on oleviku perspektiiv minevikku. Lineaarne ajas rändamine – seda teeb kollektiivne mälu.
Erinevad sümbolid (näiteks keel, monumendid) muutuvad elusaks läbi narratiivide, lood annavad tähenduse; kes loos kangelased, kes pahalased, kuidas suhted kujunesid, kes õigel, kes valel poolel. Kõik sõltub perspektiivist, kollektiivne mälu räägib minevikust läbi teatud identiteedigrupi. Ei saa öelda, et kollektiivne mälu defineerib identiteedi ega vastupidi – need on vastastikku tugevas seoses.
NARRATIIVIDE LOOMINE
Narratiive loob eeskätt (rahvuslik) eliit. (Näide Eesti ärkamisajast ja müütidest; 700-aastane orjapõli. Ajaloolased kriitilised, see oli 19. saj perspektiiv. Teine näide: 2010–12 Eesti keskaja 5-osaline koguteos ja selle käsitlus keskaja ajaloost ja Jüriöö ülestõusust.)
Venemaa imperialism ei ole vaid Putini peas, vaid sügavalt vene ühiskonnas. (Näide Riia konverentsist ja sellest, kui sügavalt narratiivid on vene ühiskonnas.) Inimesed ei pruugi arugi saada, et väljendavad neid.
Eliit, kes narratiive konstrueerib ja kasutab, on ka ise mõjutatud nendest. (Näide: Putini keskkond, kus ta sotsialiseeriti – tema kontekstis tundubki Nõukogude Liidu kokkuvarisemine poliitiline katastroof. Muidugi sealhulgas ka soov ühiskonda mobiliseerida ja isiklikud ambitsioonid.)
NARRATIIVID POLIITIKAS
Mälupoliitika uurijad vaatavad, kuidas eliit narratiive kasutab, kuidas instrumentaliseerib ajalugu ja selle ühtset arusaama. Kui ajalugu on pigem objektiivne nähtus, teaduslik distsipliin, siis mälupoliitika on subjektiivne: valime sobilikud tükid, paneme need kokku ja tulebki narratiiv. Rõhutatakse mingeid asju rohkem, teised vaikitakse maha, mõnedele mõtetele lisatakse tänapäevane seletus juurde.
MIKS? Miks poliitiline eliit ajalugu sedasi solgib, miks seda selektiivselt kasutab?
Alglähtepunkt: eliit tahab masse mobiliseerida end toetama. (Näide: üle Euroopa parempopulistlike liikumiste kasv – ihalemine ideaalse ajaloomomendi suunal, teeme riigi sama võimsaks nagu kunagi. Ja kui tulevad valimised või kriis, siis on selle (ajaloo) kaudu lihtne masse mobiliseerida.)
Teine pool: otsuste mahamüümine ühiskonnale. See ei pea alati olema totaalne valetamine või pseudofaktide väljamõtlemine – need on ekstreemsed näited. Kus hakkavad asjad tihti libastuma, on kallutatud tõlgendused.
Välispoliitilises kontekstis ehk mida räägitakse väljapoole, ei erine. Seal samamoodi. Kui teed sammu, siis tahad legitimeerida. (Näide: Krimmi annekteerimine. Putin esitas “näiteid”, et kogu Venemaa ajalugu läheb justkui tagasi Krimmi annekteerimisele ja et “Krimm peab olema Venemaa osa” — kuidas rahvusvahelist õigusvastasust proovitakse legitimeerida argumendiga, et “meil on ajalooline õigus sellele territooriumile”.)
Venemaa toob tihti ka argumendiks Läänt (Serbia vs Ukraina-Gruusia jne), et nemad tegid, meil on ka õigus. Või tuuakse paralleele minevikust, põhjendades, et “nii on alati tehtud, me peame seda tegema”.
MASSIDE MOBILISEERIMINE
Välispoliitikas mõjub, kui mingisugusel ajahetkel on toimunud suur masside mobiliseerimine ja “leitud” ühine vastane (mingis narratiivis) — siis tuleb rahvas valitseja, eliidi taha.
Samas, siis kui valitseja(te)le pole enam see vastane vajalik (näiteks soov hoopis varasema vastasega koostööd teha), siis on väga keeruline seda massi välja lülitada.
(Näide sellest: 70.-ndatel/80.-ndatel Hiina väga tugevalt mobiliseeris elanikke Jaapani vastu, aga hiljem soovis nendega suhteid arendada, sest see oleks olnud kasulik. See oli väga raske, sest ühiskonnal oli nii tugev negatiivne emotsioon.)
(Teine näide: enne kui Venemaa Ukrainat ründas, oli vene ühiskonnas Ukraina-vastasust pikalt üles köetud, näiteks vene saadetes kujutati ukrainlasi kui fašismi alget.)
MÄLU JA IDENTITEEDI JULGEOLEKUSTAMINE
Nii mälu kui identiteeti hakatakse julgeolekustama. Igasugused ekstreemsed sammud ühiskonnas on õigustatud, sest “kui me ei tee, siis oleme meie ja meie identiteet suures ohus”. Venemaa koolides propaganda. Julgeolekustamine võib toimuda nii siseriiklikult kui rahvusvahelisel tasandil. (Näide rahvusvahelisest tasandist: II maailmasõda ja Nõukogude režiimi brutaalsuses “kahtlemine”.)
VENE NARRATIIVID
Imperialistlikud narratiivid on väga kauaajalised. Selle juured on ajas, kui isegi veel ei unistatud imperialismist – need andsid tulevikuks aluse. Oluline: narratiivid pole eraldi eksisteerivad, vaid moodustavad läbipõimunud terviku.
- Messianistlik enesekuvand – arusaam messianistlikust missioonist maailmas, tuleb religioossest taustast (III Rooma lugu – Moskva – kolmas Rooma).
- Valgevenelased, suurvenelased ja väikevenelased
- Maade kogumise müüt (Kuldhord ja vene alad, julgeolekuargument ja “vajadus” ligipääsule merele – Must, Kaspia ja Läänemeri –, sest “muidu on Südamaa suures ohus”. “Legitiimsed piirkonnad peaksid meile kuuluma.” “Me ei taha seda, aga oleme sunnitud.” Ajalooline hirm kui laienemise argument.)
- Venemaa kui eraldi tsivilisatsioon (Venemaa pole vaid üks riik, vaid eraldi tsivilisatsioon, mille pühamissioon on tsiviliseerida teisi alasid – Kaukaasia, Kesk-Aasia, Siber). Kaukaasia ja Kesk-Aasia vallutused – koloniaalne hierarhiline arusaam, samas Lõuna-Kaukaasias narratiiv Venemaast kui vabastajast. Vabastamise narratiiv palju seotud laienemisega Osmanite aladele.
Suuresti arenesid need välja 18. ja 19. sajandil, kui Venemaa imperialism oli kujunemas. Samas ei olnud need tol hetkel otseselt seotud Vene impeeriumi laienemise projitseerimisega. Eelkõige muutsid ja kujundasid neid ideid 19. sajandi rahvuslikud mõtlejad.
Bolševikud võtsid hiljem üle kõik, mis sobis „nende impeeriumi taastamisega“. Kui varem oli ideoloogiliseks õigustuseks õigeusu puhastus- või päästemissioon, siis hiljem asendus see kommunismiga, mida hakati levitama naaberrahvastele.
MÜÜDID TÄNA
Need pole kuhugi kadunud. Näiteks kui võtta messianistlik enesekuvand, siis sellega kaasneb selge vastandumine Läänedekadentsile. Näiteks Eestis tegutseb Moskva patriarhaadile alluv kirik.
Maade kogumine – näiteks Krimmi annekteerimine.
NATO laienemine – narratiiv NATO ekspansioonist Venemaa mõjusfääri.
Arusaam tsivilisatsioonist – maailmakord peaks olema multipolaarne, vastandudes USA unipolaarsusele. Loogika on, et see, mis meie siin teeme, ei puuduta ameeriklasi, ja see, mida ameeriklased teevad näiteks Lõuna-Ameerikas, ei peaks puudutama meid.
Vabastaja teema – võitlus natsismi vastu, vajadus kaitsta ja „vabastada“ oma kaaskodanikke (nt Ukrainas, aga ka narratiiv, et Eestis „eestlased kiusavad venelasi taga“).
