USA valimiste mõjust meile, maailma mõjust USA valimistele
Meie suveräänsus ja iseolemine on üheselt NATOga seotud, millest 75% maksab kinni USA, NATO ja selle panus meie julgeolekusse, ehk artikkel 5 operatsioonid, need mida rünnaku puhul rakendatakse, kui lepingud seda rakendavad. Teie eluajal on seda ühe korra rakendatud: 9/11. Artiklit nelja on mitu korda rakendatud: konsultatsioonid, kui on oht riigi iseseisvusele. Vähem räägitakse artiklit 3, mis räägib riikide enese kohustusest enda eest seista. Nüüd on asjaolud selle osas paremad, mis tähendab, et riigid investeerivad aina rohkem oma enda julgeolekusse. Sel aastal jõuab isegi Saksamaa 2% oma skt-st kaitsekulutustesse, mis on revolutsiooniline. Sellest võib aga jääda väheks, kui saabub sügis, kus on USA valimised. Kõik teavad, miks.
Ajalooline sissevaade, kuidas tänapäeva on jõutud:
Üks kandvaid mõtteid, mis võiks meelde on see, et me kirjeldame tänapäevast poliitilist olukorda nagu mingisugusest unikaalset hetke, kus olukorda juhivad need kandidaadid, aga nemad on pigem väljendused USA poliitika allhoovustes. Need inimesed võiksid olla samahästi keegi teine.
Miks Bushi käik Berliinis on erakordne? Ameerika Ühendriikide vaatenurast algas selle hetkega aeg unipolaarsuse periood, mille kestvust täna veel ei arvutata, aga algas siis. USA oli siis oma poliitilise ja majandusliku jõu seniidis ning see on jätkunud umbes-täpselt tänaseni. Ka 90ndate alguses ja keskel ei saanud kellelgi ette heita, et me arvasime, et see kestab igavesti: ÜRO, koostöö, progress, sõjad lõppevad, leiame vähiravimi ja ühiskondliku heaolu maksimeerimine. Nüüd saab aru, et see ei ole nii ja naaseme ajaloo keskmise suunas tagasi. See heaolu aeg kestis umbes 30 aastat. Nüüd hakkab see läbi saama. See on oluline, et analüüsida tulevaid valimisi. Üks küsimus ongi, et kuidas peaks USA kaasa lööma sellesse, mis mujal toimub
Unipolaarne moment läks raisku, kogu see kapital põletati tuhaks n-ö foreverwarides ehk Lähis-Idas. Mis lõppesid Ameerika kiirendatud taganemisega, mis jättis väga kehva maigu Ameerika usaldusväärsusest. Aga see pole tänases arutelus oluline, oluline on see, kuidas on nende sõdade kogemus mõjutanud ameeriklasi. Mida nemad arvavad maailmast ja oma riigist.
Mis on see ohver, mille ameeriklased on ise toonud? Inimlangenute arv on üks osa: need ei ole üleliia suured, sest konfliktid on väga pikalt kestnud ja langes 8000 ameerika teenistujat, sinna juurde erakapitali käes olevad julgeoleku tegutsejaid 7500 inimest. Aga siiski ajaloolises perspektiivis, on need väga väikesed arvud. Vietnamis sai 50 000 inimest surma ja see oli pea neli korda lühem. Olulisem on pettumus, mis on teravalt esile tulnud. Kui mõtleme ka eesti teenistujate peale, kus langenuid ja vigastatuid on sadu ja nende lähedasi veel tuhandeid. Aga mis on see sarnasus? Eesti ja USA kaitseväelased on mõlemad vabatahtlikkuse alusel, kus on teenistuslepingud. USAs on nende puhul kindlustuskaitsed ja tasuta hariduse tagamine ning privileeg sisse saada parematesse ülikoolidesse, mis annab sotsiaalset mobiilsust peredele, kes muidu ei saaks kunagi sinna minna. Mis on siis sarnasus: me ei leia eesti hukkunute seast Treffneri, GAGi, Lütsi ja muude koolide noori, see on alati vaesematest piirkondadest, noored, kelle jaoks kaitsevägi on oluline osa sotsiaalsest mobiilsusest.
Riik vedas inimesi kallitesse sõdadesse kannatused olid vaesematel, pettumus eliidis, oli vaesemates kogukondades palju suurem. Sellest võrsunud pettumus institutsioonides, et nad läksid sõdadesse, kus kasu USAle oli minimaalne, see käivitas tänase poliitilise süsteemi. Sõjas raisati 8 triljonit ja selle eest oleks USAs saanud palju enamat teha. Seda rahastati riigivõlaga, mis tähendab, et trükiti raha juurde. Iga aasta on kongressil mitu korda suur konflikt selle üle, sest järjekordne võlalävend saab täis ja toimub protsess, kui kõrgele juurde laename. Praegu on ka need samad arutelud. Viimane kord, kui USAs oli eelarve oli tasakaalus, oli 2000. Järgmine aasta algas juba sõda Iraagis. Seda on päästnud ainult see, et teised riigid ostavad USA võlakirju. Aga siiani see takistab neid normaalset poliitikat tegemast.
Sellest on tekkinud küsimus, kas USA peaks üldse osalema rahvusvahelises poliitikas ja eriti interventsioonides. USA valmidus seda teha on vähenenud ja pigem just vabariiklaste seas ja seda selle pärast, et nemad on tuntumad osariikides, kus on inimesed on mõjutatud sõdadest emotsionaalselt.
Üks osa on nafta: nt Kuveiti mindi päästma just naftavarude pärast, aga Iraagi ja Afganistani sõjas see polnud nii oluline. Sõjad algasid mitte-legitiimsetel põhjustel ning see on lõhkunud USA kokkuhoidvat kangast.
Samas mõjutavad välisriikide sündmused ikka USA sisepoliitikat. Nende geograafiline isolatsioon on tekitanud tunde, et nad ei pea maailmast osa võtma, sest nad on lihtsalt sellest eemal. See on USA ajaloos olnud pigem normaalseisund. Vanasti oldi vastu sellele, et Euroopas olid riigid omavahel sõjas ning USA tahtis luua kohta, kus inimesed saavad luua oma kogukondi ja ettevõtteid.
Millest me ei räägi, et esimesse maailmasõtta sekkus usa kaks ja pool aastat peale sõda: sõjaline võimsus oli 1916 väga väike, olgugi, et neil oli maailma võimsaim majandus. Sarnane seis oli teise maailmasõjaga, kus Roosevelt nägi, et USA ei pääse teisest maailmasõjast.
Nüüd on Ukraina sõda, kus Ukraina emigrantide osa on väga suur. Sotsiaalmeedia vahendusel toodi see sõda USAkatele väga lähedale nagu 1940. aastal tegi meedia Brittide aitamise.
Point on see, et USA tuleb alati appi pärast seda kui kõik muu on juba läbi proovitud.
Rahvusvahelised suhted mõjutavad endiselt USA poliitikat: kui palju peaks Ukrainale abi andma on osa valimiste diskursusest, siis on see kui suur peaks olema Ameerika panus Euroopas NATO näol, kus arvamused erinevad Bideni ja Trumpi vahel tugevalt. Trump on umbes 80ndatest enam vähem sama juttu rääkinud: vaba kaubanduse ja nato vastu. Nato on tema jaoks see, mis maksab kinni Euroopa kaitsepoliitika,. Sellega on lihtne tegeleda, et kõik maksavad oma osa, sama nõudis tegelikult ka Obama. Teine tema seisukoht on meie jaoks veel probleemsem: ta põhimõtteliselt ei usu võit-võit stsenaariumitesse, ta on kaubanduse mõttes merkantinistlik. Null-summa mängumees, kui partner saavutab eelise, on see minu arvelt. Siin on raske selgitada, mis on pikaajaliste allianside eesmärk ja kasu. Ta ei usu põhimõtteliselt, et NATO on kasulik asi.
Teine oluline konflikt on Hamasi ja Iisraeli sõda. Vabariiklased toetavad endiselt iisraeli, aga toetus on langenud ja oluliselt on langenud demokraatide seas. Probleemne on see poliitika osas, mis on Iisraeli toetav ning demokraadid on oma poliitikas pettunud ja tahaksid näha Palestiina toetamist. See ei tähenda, et nad läheks Trumpi valima, aga oht on selles, et ta ei lähe üldse valima. Laias laastus on kaheparteisüsteemides suurem osa valimistest sõltub väikesest osast. Enamikes osariikides on selge, kes seal võidab, ainult 7-8 osariigis käib võitlus selle osas, kes võidab.
Kui sügisel kandideeriksid kaks taburetti, siis nad saaksid 45% ja siis jagelemine käib ülejäänud 10% pärast.
Tulles tagasi Palestiina juurde: valimiste eelistuses ei mängi rahvusvahelised suhted suurt rolli (va kui usa on ise sõjas). Kui valimised on tulemas ja valija on pettunud mingis küsimuses, siis see võib olla probleem, mis mõjutab piisavalt. Vahe võib mõnikord olla vaid tuhandetes häältes, siis võib asi saada määravaks.
Vaatamata sellele, et on tõusmas isolatsiooni meeleolu, ei tähenda, et nad ei elaks kaasa mujal toimuvale. Suured enamused arvavad, et kõik olulisemad konfliktid on Ameerika huvides ka, aga erinevus on siis selle kaasaelamise viisis. Isegi leitakse, et kõik konfliktid mõjutavad neid ka isiklikult. Muidugi on demokraadid meie osas rohkem samal arvamusel, aga ka vabariiklastest suur osa. Näiteks hiina osas võtavad vabariiklased isegi isiklikumalt.
Rahvusvaheline kaubandus:
julgeolekut mõjutavad kaubandushuvid, sest need on väga globaalsed ja nad tahavad turvata logistika sõlmpunkte, nt Taiwani väin. Kuigi seal on ka muid põhjuseid, on majandusküsimus väga oluline. Kõik elektroonika sisaldab Taiwanis tehtud juppe ja Taiwanist läheb läbi arvestatav osa laevandusest.
Probleem: nende huvi rahvusvahelise kaubanduse suhtes on vähenenud. Üks teema on vabakaubanduslepingute mõju: USA ettevõtted kolivad välja ja on suurem töötus ning kunagi õitsvad linnad on tühjaks jäänud. Selle all on oluline, kuidas vähendada sõltuvust Hiinast. See okupeerib ameeriklaste mõtlemist igal tasandil. “Russia is urgent but China is strategic”
Venemaad vaadatakse kui väikest nõmedikku, kes nende tähelepanu tahavad ja tekitavad neile probleeme. Ameeriklased ei tahaks sellega tegeleda.
Hiina päritolu impordile on pandud peale suured tollitariifid ja Trump lubab panna 60% ja Euroopale 10%. See tekitaks majandussõja olukorra. Aga anti globaliseerumine on protsess, mis leiaks mõlema presidendi all teostamist.
Viimane probleem on immigratsioon:
USAs on immigratsioon väga suuresti inimeste valikuid mõjutav küsimus. Sama on tegelikult Euroopas, kus parempoolsed on Euroopa parlamendi valimistel esinumbrid paljudes riikides. Ameerikas on immigratsioon tõusnud poliitilistel teemadel absoluutsesse tippu. Ameerikas tuli 3 miljonit immigranti ühes aastas. Valdav osa ameerika valijatest arvavad, et immigratsioonisüsteem on katki ja lõhkunud ühiskonna ära.Immigrandid vahetavad välja USA enda tööjõudu, sest nad on nõus madalamatel tingimustel töötama. See mõjutab poliitikat väga palju.
Kujutame Trumpi kui küsimust, aga samas Euroopa Liit võttis vastu paketi, kus esitame piirile valve, et immigrante takistada. Trumpi tegevus ei ole tihti võrreldav sellega, mida meie ise siin teeme.
Kokkuvõte:
mida ütlevad arvamusküsimused täna:
- tuleb vaadata neid küsitlusi, mis on 6-7-8 osariigis, mis on kahevahel
- ja ei ole mingeid esinduslikke küsimusi veel
- need kaalukeele osariigid näitavad pigem Trumpi pooldamist, mis loob keerulise olukorra: ameerika valija ei vaata trumpi kui vabariiklast, sest ta vastandab ennast poliitilisele eliidile. 2016-2020 kasvasid inimeste sissetulekud kiiremini kui. inflatsioon, hiljem on aeglasemalt. Trumpi ajal oli inimeste arvates elu parem. See on suur takistus
- Täna elab ameerikas, kus on immigrante 17% elanikkonnast: see on ühiskonda traumeerinud ja valija tunneb, et demokraadid ei ole piisavalt ranged.
- Neljas probleem on Iisraeli ja hamasi konflikt. Kõik need on demokraatide vastu, lisaks tunnevad inimesed, et Biden on liiga vana.
Demokraatidel on viis suurt probleemi. Aga vahe on ikka väga väike, mis tähendab, et ühiskond on nii polariseerunud, et valitakse ikka enda erakonda. Kui vabariiklased oleksid pannud kellegi muu kui Trumpi, oleksid nende väljavaated olnud paremad.
