Maria Murumaa-Mengel
Tihtipeale on meie veebiauditoorium kujunenud meie eelistuste järgi: vahel on see täiesti meie mõtteid toetavaid, aga vahel leidub ka midagi sellist, mis meile ei meeldi. “Meid hakkas huvitama, et miks kõik üksteisele puid panevad.”
Tühistamise mõiste on iseenesest nii lai, et seal selgeid must-valgeid vastuseid ei ole. Seetõttu on ka olemas mitmeid termineid erinevat tüüpi “tühistamise” kirjeldamiseks, nagu näiteks “online firestorms” “character assassination”.
Tühistamine on eelkõige küsimus sellest, et mis on lubatud ja mis ei ole.” Inimesed on altid näitama välja seda, kui neile midagi ei sobi. Samas mõeldakse vähe sellele, et kas keegi on üldse väärt hukkamõistu. Seetõttu ongi raske leida piiri, mille järgi eristada tühistamist ja kiusamist. Paljude jaoks põhineb tühistamine just võimus. Inimesed üldjuhul julgevad ainult neid “tühistada”, kelle vastu nad tunnevad üleolekut ning ei pea kartma endale kahju selle pärast. Seega seisneb ka tühistamine ohust isiku väärtusele: inimesed näevad, et saavad teiste tühistamise abil kaitsta enda maailmavaadet ning seisukohti.
“Me karistamine kedagi, mitte trahvides või vangi pannes, vaid kollektiivse hukkamõistuga.” Tühistamine ei ole pelgalt kellegi tagarääkimine, vaid moderne viis kellegi suhtes hukkamõistu välja näidata. Kui vanasti tehti seda näiteks kellegist pilalaulude loomise ja levitamisega, siis tänapäeval on see interneti tõttu palju lihtsamaks muutunud. Nüüd toimub sanktsioneerimine sotsiaalmeedia massiauditooriumi eest. Seetõttu saavad laieneda ka tühistamise mõjud teistesse eluvaldkondadesse ning inimestel on hukkamõistust palju raskem vabaneda. “Inimesed tunnevad ennast justkui kui üksi suure massi vastu.”
Miks inimesed siis üldse liituvad “tühistamiskampaaniatega”. Näiteks võib olla ajendiks soov kuskile kuuluda. Seda ilmestavad ka mitmed juhtumid reaalsest maailmast, nagu näiteks Amber Heardi ja Johnny Deppi juhtum, kus isikute fänniklubides oli tekkinud nii tugev soov vastast maha teha, et inimesed ei hooli enam kellegi tegelikust süüst. Läbi vastandumise soovitakse enda identiteeti kinnitada. Kardetakse, et inimesed ei ole enam osa grupist, kui nad ei lähe tühistamisega kaasa. Tühistamise tõttu võib ka tulevikus olla tagajärjeks nö “sotsiaalne jahenemine”, kus ei julgeta enam ennast mingilgi viisil väljendada, et kaitsta end tühistamise eest.
Viimasel ajal on tühistamise eesmärgiks inimene justkui eemaldada ühiskonnast, kuna on kedagi või kellegi tegusid peetakse niivõrd tülgastavaks. Samas võib ka esineda reintegratiivset häbistamist. sooviga parandada isiku käitumist. Üldjuhul ei inimestel ikkagi tühistamise niivõrd läbimõeldud, vaid peamiselt soovitakse seda teha lihtsalt enda lõbuks. Tühistamise suurim probleem ongi see, et kuigi kõik inimesed teevad vahetevahel vigu, siis ei lase nö “tühistamiskultuur” ka inimestel enda vigu parandada või kui vigu. “Ma olen suht kindel, et kõiki on võimalik canceldada kõige eest.”
Samas ei saa ka kõiki tühistamisi maalida negatiivses valguses: peamiselt on inimeste soov ikkagi sellega maailma parandada. Seega on ka tühistamine vahel täiesti legitiimne viis pahameele välja näitamiseks. Lihtsalt nende eesmärkide saavutamine ei tohi muutuda kellegi meelevaldseks laimamiseks.
