Eelmise aasta detsembris kirjastati ka eesti keeles Vene sõduri Paver Filatjevi märkmed Ukraina sissetungi alguspäevadest ning selles ka tema kriitiline vaade Vene sõjaväele ja lahingutegevusele. Mõned kuud hiljem on tekkinud raamatu autori ümber mitu vastuolulist uudist, mis seavad teose halba valgusesse. Filatjev käib kohut teda Venemaalt välja aidanud Gulagu.net dissidentide grupi juhi Vladimir Osetškiniga (The Moscow Times 2022). Filatjev soovib kohtuvaidlustes saada endale raamatu õigusi, mis varasemalt andis Gulagu.net’le. Kohtuasja mõlemad osapooled on siiski lubanud raamatu tuluga abistada Ukrainat.
Lisaks on Filatjev oma VKontakte lehel avaldanud Vene armeed ülistavaid pilte, mis muudavad tema kavatsused hägusemaks ning äratab kahtlust tema kahetsuses (Diamond 2022). Tänaseks päevaks on Pavel Filatjev ka ise tunnistanud sõjakuritegudes osalemist ning pealtnägemist, info, mille ta jättis teadlikult märkmetest-raamatust välja (Настоящее Время 2023).
Seda kriitikat arvesse võttes küsisin kommentaari Rahva Raamatu kirjastuselt, kes on raamatu eesti keeles trükkinud. Kui teosega on seotud mitu erinevat vastuolulist situatsiooni ning ka autor on jaganud Vene propagandat, kas poleks õigem eemaldada selline raamat lettidelt?
Rahva Raamatu vastuseks oli:
“Pavel Filatjevi raamat „ZOV. Vene dessantväelase tunnistus“ mõistab üheselt hukka Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Tegemist on esimese raamatuga, mis kirjeldab Putini režiimi õigustamatut agressiooni ja selle moraalset palet vene sõduri vaatenurgast.”
Lisaks toodi välja ka punkt infosõja kohta, sest kui praegu eemaldada Putini režiimi kritiseeriv teos poelettidelt, käsitleks Vene propagandamasin seda kui võitu ning seepärast peaks sellesse suhtuma ettevaatlikkusega. Filatjevi toime pandud kuritegude kohta ei olevat piisavat tõestust ning ükski kohus teda selles süüdi mõistnud pole. Nii kirjastuse märkusi kui rahvusvahelist kriitikat arvesse võttes lugesin Pavel Filatjevi teose läbi ning leidsin kuhjaga argumente, mis seaksid väljendi “üheselt hukka mõistetud agressioon” küsimärgi alla.
Sõjavägi
Filatjevi jaoks on perekondliku olulisusega Vene armee kunagine hiilgus ning auväärne koht Vene ühiskonnas. Talle ei mahu pähe, kuidas korrumpeerunud süsteem võib kohelda sõjaveterane nii halvasti, kuigi seda on tehtud aastakümneid.
Filatjev toob ise korduvalt näiteid, nii lahinguväljalt kui tagalast, kuidas Vene armee praegune toimimine, ülesehitus ja korraldus on täielik “bardakk” (nagu autorile endale meeldib öelda). Selle kaudu avaldub aga hoopis õõvastavam tahk selle raamatu saamisloost – teost poleks kunagi kirjutatud, kui Vene armee oleks olnud edukas. Tegu pole läbi ja lõhki sõja hukkamõistmisega, vaid Vene sõduri kellalöömisega ülemuste suunas, kes on huvitatud rohkem omakasust kui armee efektiivsest toimimisest. Filatjevi näol pole tegu režiimikriitiku ning veendunud patsifistiga, vaid professionaalse sõduriga, kes pettus armee juhtimises invasiooni esimestel päevadel saatnud ebaedus, sest, lihtsalt öeldes, ukrainlased tulistasid vastu.
Kuigi Filatjev ülistab Vene armee organisatsiooni, hiilgust ning edukust Tšetšeenia sõdades, siis ka seal pandi toime hulganisti sõjakuritegusid, mis pole saanud kaugeltki piisavat tähelepanu. Kui soovite lugeda tabavamat ning põhjalikumat ülevaadet Vene armee vigadest juba 20 aastat tagasi, soovitan Anna Politkovskaja “Putini Venemaad”, milles autor käsitleb Vene armee tegevust Itškeerias.
Raamatu tagumiselt kaanelt võib leida lause: “Filatjevi vapustavat reportaaži on kirjeldatud kui sulamit Jaroslav Hašeki „Vahva sõdur Švejki juhtumistest“ ja Joseph Helleri „Nõks-22st“.” Kuigi on aru saada, kust võrdlus on tekkinud (auahned – rumalad ülemused ning vigane süsteem), on siiski eelmainitute puhul tegu ilukirjandusega, kui Filatjevi meenutused on liigagi tõelised. Seepärast on selline võrdlus näkkusülitamine nii Ukraina rahvale kui ka klassikaautoritele.
Süü
Sissetungija “ausa” ülestunnistuse juurde võiks ju käia süü tajumine ning kahetsemine – andeks palumine. Nii kaugele Filatjev oma teoses minna ei julge, veeretades süü alati ülemuste õlgadele või leides mõne viisi, kuidas jätta endast mulje kui kaaskannatajast. Isegi kui ta mõtiskleb süü tundmise üle, jõuab ta lõpuks ikkagi õigustusteni:
“Mulle paistis, et poisike valetab, aga kui mul ongi õigus, mida temaga siis teha? Võib-olla on ta tõesti desertöör, kes ei taha sõdida? Viha ma tema vastu ei tundnud, sülitan sellele, natuke kahju oli temast, hinge puges süütunne, et me tungisime siia ja purustasime kõigi nende inimeste elud. Samas, järsku oli mul ikkagi õigus…”
Lisaks on jälk Filatjevi suhtumine sõja laastavusse, kuidas talle pakub nalja teise riiki sissetungimine ning selle osade annekteerimise üle mõtisklemine. See väljendab Filatjevi ükskõikset ning suvalist suhtumist, sest tema “ei kontrolli midagi, vaid täidab käsku.”
“Tee hargneb ning teeviidad näitavad Hersoni ja Odessa peale. Peast käib läbi mõte, et olen kogu elu unistanud Odessa külastamisest, mulle on alati tundunud, et mulle meeldiks seal. Kas tõesti nüüd lähevad meie väed kõikidesse oblasti linnadesse, viivad seal läbi midagi referendumitaolist ja liidavad selle kõik Venemaaga? Mul hakkas lõbus, kui mõtlesin fraasile „Unistused täituvad””
Süüst puhtaks pesemise juures on aga kõige tõsisem enda ohvriks kirjutamine. Jällegi ei võta Filatjev vastutust ega tunnista kuritegusid, vaid tembeldab ka iseend kannatajaks:
“Praegu ma mõistan, et mind kasutati samamoodi ära, … – küll kavalusega (meedia ja patriotism), küll jõuga (seadus ja karistus), küll suhkrutükiga (teenistus), küll kiitusega (autasud ja auastmed). Kuskil kõrgemal on keegi onuke, kes on targem, tugevam ja teab rohkem.”
“Ma olen kasvanud lugudel vene rahva kangelastegudest vallutajate vastu! Mind ei ole õpetatud olema vallutaja – ei kodus, sõjakoolis, instituudis ega sõjaväes! Meie, venelased, ei ole laste, naiste ja vanurite tapjad!”
Vastutuse võtmisega seondub ka oluline argument teoses – argpükslikkus. Korduvalt kehitab Filatjev õlgu ning leiab, et polnud muud valikut sõtta minnes, sest lahkudes oleks tembeldatud sõdur argpüksiks. Kui režiim on vastukarva, tungitakse iseseisvasse riiki ning sooritatakse seal võikaid kuritegusid, siis kõlab vabandus argpüksiks tembeldamise kohta lapsikult ning kohatult.
Kremli jutupunktid
Lugedes tekitasid vaieldamatult suurimat furoori Filatjevi mõtted, mis võivad esmapilgul tunduda kui “rahumeelsed” väited või argumendid, kuid tegelikult on Kremli propagandast läbi imbunud hüüdlaused, mis mitte ainult ei edendada kuidagi Ukraina olukorra teadvustamist, vaid teadlikult levitavad valearusaamu ning lihtsustusi, mis tulevad kasuks Vene maailmavaatele.
Üks argumente, mis on kergemini mõistetav Ida-Euroopas, kuid mitte mujal, on “me oleme samad” ehk Ukraina ja Vene rahvas kannatab koos, sest poliitikud on halvad. Sellise esimese maailmasõja arusaama levitamine jätab mulje, nagu tegu oleks kahe imperialistliku riigiga, kuigi tegelikult peetakse imperialistlikku sõda Ukraina vastu.
Filatjev kasutab ka korduvalt “vennasrahva” argumenti, mille kaudu proovitakse näiliselt rahu sobitada. Küll on seda kasutatud ajaloolises kontekstis “Venemaa kasvas välja Kiievist”, küll ühise õigeuskliku tausta ning traditsiooni põhjal, sinna sekka ka ühise slaavirahva omavahelisest sõdimisest ja otse loomulikult ka Nõukogude Liidu pärandi jätkumisega, mida Filatjev kasutab korduvalt:
“Mees [Ukraina sõjavang] tundus mulle ühtaegu oma ja võõras: kogu meievaheline erinevus seisnes vaid selles, et nüüd olime oma riikide konfliktis eri pooltel, kuid sündisime ju mõlemad Nõukogude Liidus.”
“… [Moskva] juured algavad Kiievist, ukrainlastel ja venelastel on palju sugulussidemeid. Just sellepärast hakkasid meid Ukrainas kõik vihkama, sest sugulase reetlikkust elatakse palju valusamini üle kui kõrvalise isiku oma.”
Kõige ohtlikum ja hirmsam võrdlus Filatjevi sulest on ilmselt Ukraina ründamine kui k o d u s õ d a:
“Ühesõnaga, mina ei saa aru, milleks on meile vaja sõda Ukrainaga… Seda enam, et ukrainlased on venelastele kõige lähedasem rahvas ja minu jaoks ei ole see midagi muud kui kodusõda.”
Kõik sellised ühisele pärandile rõhuvad argumendid on masendavad ning panevad pead vangutama. Filatjev ei mõista, et teisele riigile kallaletungmine pole vale, sest tegu on vennasrahvusega, vaid teise riigi suveräänsuse rikkumine on p õ h i m õ t t e l i s e l t vale. Teiseks jälgiks võrdluseks on “ukrainlased teevad ka” ehk Vene riisumine-marodööritsemine on õigustatud. Selle mõtteks on endalt süü maha pesemine ning Ukraina tegude paisutamine:
“Muidugi ei saa ma sõna anda kogu meie armee eest, kuid minu silme all ei ole keegi kedagi mõnitanud, ammugi veel vägivalda tarvitanud.”
See katkend on eriti jälk, sest hiljem tunnistab ta end sõjakuritegudes osalemises süüdi.
Teine külg Ukraina süüdistamisest kõlab uskumatult, sest Filatjev võrdleb Itškeeria riigi iseseisvuse püüet, mis oli eraldi rahva iseseisev tahe, Donetski ja Luhanski Rahvavabariikide “iseseisvumisega”, eirates täielikult kõigile teada olevat fakti, et need “iseseisvusid” Vene mahhinatsioonide tagajärjel:
“Mäletan 1999. aastat, sõja algust Tšetšeenias, olin ise alles teismeline ja saatsin isa sinna sõtta. … (Kas ei tule tuttav ette? Kas mitte Ukraina ei reageerinud samamoodi Luganski Rahvavabariigile?).”
See selgitab jällegi, kui väärastunult mõistab Vene inimene sõda. Ei saada aru, et sõda poleks, kui Venemaa viiks väed välja. Ukrainal pole rohkem pretensioone Venemaa osas. Venemaa tungis Ukrainale kallale. Ei Ukraina ega NATO plaaninud Venemaad rünnata. Kogu arusaam sõjast kui kahe riigi arveteklaarimisest on lubamatu propaganda. See on Vene režiimi arusaam ning soov seda arusaama laiendada. Tegu pole kahe imperialistliku riigi 19. sajandi stiilis “arveteklaarimisega”, vaid otsese vallutussõjaga.
Viimane Filatjevi soovitus on, et kaks rahvust peavad “sirutama teineteisele rahukäe”. See on uskumatu jultumus, et hetkel, mil ca 18% Ukraina territooriumist on Vene okupatsiooni all, räägib Filatjev rahu sobitamisest. Selle kaudu nõuab ta de facto rindejoone tunnistamist kui ametlikku piiri ning unustab täielikult olukorra, milles Venemaa tungis provokatsioonita Ukrainasse sisse. Kuidas peaks Ukraina rahvas tahtma sobitada rahu, kui nii suur osa nende riigist on okupeeritud? Tuues näiteid teisest maailmasõjast (Filatjev toob korduvalt, Vene ajalooline võidu kultus jne.), kas Nõukogude Liit “ulatas Saksamaale rahukäe”, kui Rostov, Smolensk või Kursk olid okupeeritud?
“Mul on kahju minu jaoks vennalikust ukraina rahvast! Aga veel rohkem on mul kahju ära kasutatud vene rahvast, inimestest, keda kasutavad ära teised, põhimõttelagedad, kes röövivad kõige suuremat ja kuulsamat riiki maailmas!”
Filatjevi tekstis ilmneb ka Vene rahva arusaam ning suhtumine, seda katkendis telefonikõnede pealtkuulamise kohta:
Üht poissi meie polgust süüdistas Ukraina meedia selles, et tema naine lubas tal vägistada ukraina naisi. … See on vale, sest see noormees oli peaaegu kogu aeg mu silma all ja kohad, kus viibisime, ei eeldanud naiste olemasolu.”
See on uskumatu, et Filatjevi kaitse ebainimliku suhtumise osas on puhtalt fakt, et “naisi polnud kätte saada”, mitte see, et vägistamine oleks keelatud. Ta kirjeldab rahuliku südamega, kuidas ühiskondlikult on aktsepteeritav, sest naine kiidab heaks, ukrainlaste vägistamise, aga vot jäi tegemata, sest pole ühtegi naist. Jälk. Vastik.
Kogu teose jooksul ei tule aga Filatjev kordagi rahusobitajana mõttele, et Vene väed võiksid Ukrainast lahkuda. Võib-olla see aitaks paremini “rahukätt sirutada”? Kas võib öelda, et sellist teksti kirjutav inimene on tõesti puhtaks saanud Vene propagandast ning mõistab Ukraina sõja tõelist mõtet?
Kõigi eelnevate punktide põhjal leian, et varemmainitud “üheselt hukka mõistetud agressioon” ei kirjelda Filatjevi teost adekvaatselt ning annab legitiimsust juurde tekstile, millest hukkamõistu sõjale peab otsima tikutulega ning isegi siis põhinevad seisukohad Kremli jutupunktidel, mis teevad rohkem halba kui head. Leian, et Lääne meedia oli liiga agar igasuguse “dissidentluse” vastu võtmisega, eirates selgeid märke ähmasest suhtumisest Ukraina sõtta.
Heidan kirjastusele ette kiirustatud trükki, sest on ilmselge, et eelnev vajalik töö tekstiga jäi tegemata ning meie kui Ukraina liitlaste jaoks pole tekst kindlasti vabandav või kahetsev. Pigem proovitakse isegi tavasõdureid süüst puhtaks pesta, mis on ohtlik Kremli jutupunkti levitamine. Tõsi, raamatu eemaldamine lettidelt oleks Kremli propaganda jaoks kasulik, kuid see ei tähenda, et tehtud viga ei tuleks tunnistada ning parandada. Vene propagandamasin leiab igalt poolt jutupunkte, see ei tähenda, et vigade eest ei tohiks kedagi vastutusele võtta. Lisaks on see hea näide, miks ei maksa kiire kasu eesmärgil raamatu trükkimisega kiirustada, eriti kui selle on kirjutanud hämara taustaga sissetungija.
Seepärast teen üleskutse raamat lettidelt eemaldada või vähemalt lisada kirjeldusse tõelist sisu kajastav tutvustus, milleks on autori hädine katse pesta end ja kamraade puhtaks Ukrainas siiamaani toime pandavast genotsiidist. Kremlile propagandamaterjali andmisest on ohtlikum ise sellele kõlapinna andmine.
Artikli eesmärgiks on rõhutada seda, et kuidas me hakkame aja jooksul selle sõja peale tagasi vaatama, ei tohi mingil juhul olla väärastunud arusaamaga kahe riigi vahelisest sõjast, vaid ühe riigi ellujäämissõda genotsiidi külvava imperialistliku naabri vastu – see on Ukraina rahva olelusvõitlus. Filatjevi raamatust pole mõtet minna otsima kahetsust, Putini režiimi ja selle pimesi järgijate “ühest hukkamõistu” või “ausaid ülestunnistusi”.
Ukraina jaoks ei piisa poolikutest vabandustest!
Toeta Ukrainat: https://kriis.ee/aita-ukrainat
Lugemissoovitused
Kui teil on tõepoolest 250 lehekülje jagu vaba aega ning tahate lugeda Ukraina sõjast, võtke heaks lugeda Ukraina tsiviilisikute tunnistusi Vene sõjakuritegudest okupeeritud aladel, sest neid on kahjuks lõputult:
- Human Rights Watch: https://www.hrw.org/news/2022/04/03/ukraine-apparent-war-crimes-russia-controlled-areas
- Amnesty International: https://www.amnesty.org/en/location/europe-and-central-asia/ukraine/report-ukraine/
- CSCE: https://www.csce.gov/international-impact/events/russian-war-crimes-ukraine
- War in Ukraine: https://war.ukraine.ua/russia-war-crimes/
Kasutatud allikad
1. Diamond, Jonny. 2022. “Turns out the Russian soldier who fled to France and sold his war memoir might be full of shit.” 8. detsember. https://lithub.com/turns-out-the-russian-soldier-who-fled-to-france-and-sold-his-war-memoir-might-be-full-of-shit/
2. Настоящее Время. 2023. “Проект Gulagu.net приостановил программу “эвакуации” из РФ раскаявшихся силовиков: один из них оказался причастным к военным преступлениям.” 29. märts. https://www.currenttime.tv/a/gulagu-net-filatyev/32340002.html.
3. The Moscow Times. 2022. “Russian Paratrooper Sues Charity Over Rights for Ukraine War Memoir”. 9. detsember. https://www.themoscowtimes.com/2022/12/08/russian-paratrooper-sues-charity-over-rights-for-ukraine-war-memoir-a79640
