Venemaa Föderatsiooni (VF) loodud monomaania mõjuvalda kuuluvate riikide sise- ja välispoliitikast tuleb paratamatult rääkida suurriigi hetkese, niisamuti ka minevikulise enesetaju kontekstis. Moldova riigiorganite süsteemi ja ühiskondliku hoiaku kirjeldamine kõrvutub sestap 2022. aasta, 24. veebruari eelse Ukraina siseriikliku olustikuga.
Kindla Lääne-suunalise sihi võtnud Ukraina oli Venemaa mõjuvõimu haardest välja langemas ning naaberriigist järk-järgult kaugenemas – märgid viitasid venemeelse poliitika läbikukkumisele. Selle vastu oli Venemaal varuks veel üks vastumeede – täiemahuline sissetung.
Ennetavalt asendus Venemaa pehme jõud agressiivsuse ja sõjaliste meetmete kasutamisega. Ent sarnaselt pehme jõu kasutamisele, on ühtlasi sõjategevus lähenemas läbikukkumisele. Omakorda on Venemaa leidnud alternatiivi ängist ja ahastusest ajendatud kuritegudes inimsuse vastu, mille toel proovitakse veel viimases meeleheites sütitada igavese hirmu tuld.
Esimese sõja-aasta viimasel kuul tabab Ukrainat taaskord mitmeid, varasemast ulatuslikumaid raketirünnakuid. Venemaa Föderatsiooni relvajõudude strateegia raketilöökide andmisel on osalt kohanenud Ukraina õhutõrje eripäradega ning seetõttu on asutud aktiivselt vältima lääneriikidest hangitud süsteemidega kaetud alasid; muuhulgas on vastaspool hakanud süsteemselt kasutama naaberriikide territooriume nii-öelda õhukoridorina, mille kohal on raketi allatulistamine mitmel põhjusel oluliselt raskendatud, või teisiti, välistatud.
Sõja puhkedes spekuleeriti Venemaa Föderatsiooni edasisest tegevusplaanist, kui Ukrainas seatud eesmärke saadab osaline või täielik edu. Vahetu oht Ukrainale, Venemaa naaberriikidele ning ennekõike neile, kes ei ole kollektiivkaitset tagavate sõjaliste liitude kaitse all, tõusis järsult. Venemaa varasema tegutsemise põhjal on võimalik eeldada, et huviorbiidis on üldjuhul väikeriigid, kelle haavatavust ja nõrkust on tavaks ekspluateerida klišeeks kujunenud võtetega. Ukraina vastu suunatud sõjakäigu läbikukkumise tasakaalustamiseks avanes aga Venemaal võimalus teha intensiivset õõnestustööd Moldova energiataristu vastu.
Moldova viljakas pinnases oli Venemaa kasuks idanemas mitmeid sinna poetatud seemneid – energiasõltuvus, külmunud konflikt Transnistrias, Nõukogude Liidu nostalgia, ühiskondlik killustatus -, mis kõik ootamas sobivat hetke õitsenguks. Venemaa mõjutustegevuse avangardina tulnud Ukraina sõja eest põgenenud inimeste tulv halvas nii Moldova kui teiste riikide tavapärase toimimise ning raskendas drastiliselt muutunud olukorraga kohanemist. Sõjakäigu kaudne kõrvaltoime avaldus Moldovas peale Ukraina sõja esimesi kuid, kui Venemaa agressioonile järgnes hüppeline inflatsiooni kasv, selle tulemusena sotsiaalmajandusliku seisu halvenemine, mida täiendas omakorda energiakriis ja ühiskondlik pahameel valitsuse tegevusetuse üle. Inflatsioonile ja energiakriisile lisandunud Musta Mere blokaadi mõju aitasid küll vähendada viimase 10-15 aasta jooksul üles ehitatud kaubandussektor ning pikaaegsed kaubandussuhted Euroopa Liiduga, kuid löök kodanike igapäevaelule oli tuntav – pikaaegne koostöö EL-iga oli sestap oluliselt vähendanud riigi haavatavust Venemaast.
Venemaa mõju oli tunda enim Moldova energiataristul, mis sõja arenedes sattus otseselt ka vaenutegevuse mõjuvalda. Ettevaatavalt sünkroniseeriti 2022. aasta märtsikuus Ukraina ja Moldova elektrivõrgud Euroopa mandriosa võrguga, et suurendada riikide energiaalast vastupanuvõimet. Ent mõlema riigi elektrivõrgu ühendamine Euroopaga jäi lõpule viimata. Täiendavalt on riik erandkorras ehitanud gaasitoru Rumeeniasse, et leida alternatiive Venemaa energiaallikatele. Gazpromi novembrikuised ähvardused Moldova gaasitarned ette teatamata lõpetada olid prelüüdiks Venemaa muutuvale sõjataktikale, milles asuti süstemaatiliselt hävitama Ukraina energiataristut. Venemaa brutaalsed rünnakud puudutasid Moldovat pea koheselt kui naaberriigis rivist välja löödud infrastruktuur põhjustas üleriigilised elektrikatkestused. Varieeruva ulatusega katkestused kestsid sisuliselt nädalaid, sest nõukogudeaegset elektrivõrku ei olnud võimalik vähese ettevalmistusega Euroopa taristule ümber lülitada ning nii jäi see ühendatuks Ukrainaga. Energiakriisi võimendas omapuhku Venemaalt tulevate gaasitarnete kärpimine, sest kolmandiku võrra vähenenud import tähendas elektritootmise võimekuse langust ühele kolmandikule varasemast tasemest. Moldova tavatarbimise kontekstis ületas üleriigiline puudujääk elektri tootmist pea kümnekordselt. Detsembriks leitud lahendus vähendas küll elektrikatkestuste ohtu, kuid nõudis taaskord lepingu sõlmimist separatistliku Transnistriaga.
Veerand üheteistkümne paiku hommikul, mil lennu algusest möödub kümmekond minutit, ületab Kalibr Ukraina-Moldova riigipiiri. Kalibri juhtarvutisse sisestatud andmed ja nendest tulenev trajektoor on strateegiliselt läbimõeldud. Raketi teekond on teadlikult seadistatud riikide õhupiiridest ja territoriaalsest terviklikkusest, seetõttu ka rahvusvahelisest õigusest eraldiseisvaks. Nõnda on rakett oma sihtmärgi hävitamiseks vajaliku lasti taustal kandmas ühtlasi poliitiliselt motiveeritud sõnumit.
Venemaa tegevus on Moldovas olnud eranditult kahjustava ja negatiivse mõjuga. Külma sõja aegset veendumust NATO ohtlikkusest on Venemaa jagamas tänapäevani. Rahvusvahelise õiguse kontekstis on suurriik oma teguviiside põhjenduseks toonud välja ennekõike riiklike huvide eest seismise; julgeoleku säilitamise ja vene rahva heaolu eest võitlemise põimimine on aluseks kõikehõlmavale retoorikale. Riigiväliste huvide edendamiseks on Venemaal loodud n-ö rahvusvahelisele õigusele rajatud poliitika ja julgeoleku kontseptsioon. Nimelt toimub rahvusvahelise õiguse punktides, millest üleastumises Kreml lääneriike enim süüdistab, Venemaa-poolne läbilõikav rikkumine. Vahetu julgeolekuohu tekitamine, liigse jõupoliitika kasutamine, teiste riikide – Moldova, Jugoslaavia, Gruusia, Ukraina – sõltumatuse ja suveräänsuse eiramine on mõned näited eelneva taustal.
Teataval viisil on võimalik tuvastada Venemaa retoorika muutust väljatoodud kontseptsioonide esitamisel välispublikule. Ühest küljest jätab Venemaa omale loodud ideestikes vabad käed ÜRO jõu kasutamise keelu osas, enesekaitse õigusest tuleneva erandi tõlgendamisel. Aastate vältel on enesekaitsele rõhumine muutunud enam vahetumaks ning läbivaks. Sealjuures on ka rikkumised rohkem avatud, otsesemad ja rängemad kui varasemalt – Vene-Ukraina konflikti algusest on aga vähenenud Vene-poole rahvusvahelise õiguse rikkumiste, ka kuritegude õigustamine. Mõneti võib sellist muutust tõlgendada süüdimatuse illusiooni tekkimisena.
VF relvajõudude rakettide ülelendudele on järgnenud nii avalik kui poliitiline hukkamõist, selle kõrval ka suursaadiku väljakutsumine, edastamaks teave lubamatu õhuruumi rikkumise kohta. Vastaspool on toimunut eiranud, keeldunud avaldamast sellekohast teavet ning seeläbi loobunud püüdlustest edaspidiseid rikkumisi vältida.
Moldova kohale jõudnud Kalibr on nii Rumeenia kui ka Ukraina õhutõrje tuvastus- ja laskeulatuses, kuid jääb nende sekkumisest puutumata, sest edukalt tabatud Kalibri alla kukkuvad osad võivad ohustada tsiviilelanikke. Ukraina saab üksnes jälgida, kuidas välja lastud rakett järjekindlalt tema poole suundub.
Ukraina sõja alguses kardetud stsenaarium, kus konflikt võib laieneda Moldova territooriumile, oli peamine motivaator suhete tihendamiseks Euroopa Liiduga. Sissetungi kartuses täiendavasse valmisolekusse seatud relvajõud olid Moldova jaoks esimeseks sammuks riigi julgeoleku tagamisel. Sellegipoolest oli riigivõim teadlik, et sõjalise eskalatsiooni korral on sõjaväe vastupanuvõime piiratud ning seetõttu pöörduti maikuus esmakordselt Lääne poole, eesmärgiga suurendada julgeoleku koostööd liitlaste salaluurega. Abipalvele vastati mitme sõjalise abipaketiga, mis vaatamata kogumaksumusele – 40 miljonit eurot – ei hõlmanud elanikkonna kaitseks ettenähtud surmavat relvastust. Oktoobrikuus lendasid üle Moldova kolm VF tiibraketti; niisamuti läbisid tiibraketid riigi õhuruumi neli kuud hiljem veebruaris. Intsidentidega ilmnes, et riigil endal õhutõrjevõimekus sisuliselt puudub. Rakettide ülelennud on sundinud valitsust ja president Maia Sandut mitmel korral liitlaste poole pöörduma palvega võimaldada riigile õhutõrjesüsteemide tarne. Kõik pöördumised on jäänud ametliku vastuseta. Relvaabi osutamisest hoidumine iseloomustab aga suuremat probleemi, mille keskmeks on Moldova kõrvalejäetus. Euroopa Liidu lähenemine on olnud Moldova suunal valdavalt reageeriv, mitte ennetav. Ukraina põgenikega toimetulekuks vajas riik hädasti finantsabi ja varustust ning välispartnerite toetust, millele reageeriti vaid olukorra halvenedes. 2022. aasta lõpus energiakriisiga toimetulekuks saadetud toetused pakkusid lahendust samuti ajutiselt ning suurem probleem, energiasõltuvus ebasõbralikest riikidest ja alternatiivenergiale ülemineku võimekuse puudumine, jäi adresseerimata. Mitme kriisi laastavat mõju võimendasid nii vastuvõtlikkus välisteguritele kui ka Euroopa Liidu varasemate aastate ebaühtlane lähenemine.
Kalibri teekond kulgeb üle tihedalt asustatud alade.
Moldova linnade kohal hoiab pooletonnist lõhkepead mõnekümne meetri kõrgusel maastikku jälgiv radar ning Venemaa sõjaväelise juhtkonna sisestatud vahepunkte eranditult järgiv juhtimissüsteem.
Venemaa ebaõnnestunud sõjategevusele Ukrainas otsiti teatavat alternatiivi, mida Vladimir Putin hädasti vajas ning mis loonuks kodupubliku jaoks vähemalt ajutise kujutluse suurriigi ambitsioonide täitumisest. Mitme järjestikuse kriisi meelevallas vaevelnud Moldovast kujuneski teatud hetkel Venemaale soodne võimalus toimuv enda kasuks pöörata. Väliste toimijate sekkumine riigi siseasjadesse, seda täiendav korruptsioon ja Kremli jutupunktidega ühtiv läänevastane propaganda on kogu riigijuhtimise muutnud veelgi enam hapramaks.
Venemaa otsest jõudu Moldovas on viimased kolmkümmend aastat enim iseloomustanud poliitikute kontrolli all hoidmine ning siseriiklike otsuste mõjutamine. Kahetuhandendatel oli olukord riigis järguti muutuvas aina kriitilisemaks, sest Venemaa suunamisel juhtisid siseriiklikke protsesse korrumpeerunud poliitikud ja terved parteid. Lakkamatu korruptsioon ja omakasupüüdlikkus olid tegurid, mis soodustasid elukvaliteedi jätkuvat langust, inflatsiooni tõusu ja rahva suurenevat pahameelt. Viimaste kuude jooksul on riigis toimuvat pingestanud ka eelkirjeldatud energiakriisi põhjustatud rahutused ning selgesõnaline võimuvastasus.
Vaesusele ja vähesele informeeritusele kaasaaitamisega tekitab Venemaa teistes riikides pinnase valitsuse ja rahva vastuseisuks. Inimeste rahulolematust on Venemaa ära kasutanud 2007. aastal Gruusias ja identselt 2013. aastal Ukrainas. Moldova puhul on analoogselt eelmisele kahele riigile nõrkuseks kehv sotsiaalmajanduslik olukord ja juurdunud korruptsioon, mille on tinginud Venemaa manipulatsioon energiasektoris ning kaubanduses laiemalt. Valitsusvastased meeleavaldused on Moldovas tekitanud viimaste kuude vältel ärevaid olukordi, sest ulatuslike protestide taga on venemeelse partei Shori liikmed, kelle tegevus võib riiki destabiliseerida. Läänemeelset valitsust tituleeriti rahva heaolu ja toimetulekut halvendavaks diktatuuriks. Sarnaselt varasemale on seekordseid meeleavaldusi iseloomustamas ülim koordineeritus, protesteerijate süüdistused nende õiguste ja vabaduste piiramises, Kremliga ühtiv retoorika ning osalejate kinnimaksmine, ehk teisisõnu ilmingud Venemaalt tuleva rahastuse kohta.
Protestide taustal tegi Ukraina luure 12. veebruaril teatavaks plaani võimalikust riigipöördekatsest Moldovas, mida koordineerib Venemaa salateenistus ning mis näeb muuhulgas ette relvastatud diversioone. Avaldus tuli vahetult pärast valitsuse tagasiastumist ning meeleavalduste laienemist. Teabe kohaselt nägi tegevustik ette sõjalise ettevalmistusega ning tsiviilisikuteks riietatud isikute läbiviidavaid rünnakuid riigiasutuste vastu. Õõnestustegevusega olid vahetult seotud ka opositsiooni korraldatud protestid ning tekitatud segadus. Kuigi Venemaa lükkas omapoolse osaluse kategooriliselt ümber, võib legitiimse võimu kukutamist, ja selle vahetamist venemeelse vastu, lugeda VF huvitegevuseks. Olgugi et relvastatud võimuvahetus jäi toimumata, näitab potentsiaalsete plaanide ning korralduste avalikustamine Venemaa agressiivset kohalolu ja hetkelist valmisolekut naaberriikide sisepoliitikat destabiliseerida ilma pikaaegse ettevalmistusperioodita.
Venemaa suunalt tulevate ähvarduste ja hirmutamise põhjal võib hetkel järeldada, et Kreml on tajumas haarde kaotamist kogu regioonis ning on sestap valmis kasutama kõikvõimalikke võimalusi selle säilitamiseks. Moldovas toimuva valguses võib selleks osutuda külmunud konflikti lahtisulatamine Transnistrias.
Euroopa lähinaabruse ühe konfliktsema piirkonna kohal on Kalibr puutumatu Venemaa poliitilisest käepikendusest Transnistrias. Niisamuti on rakett teadmatu sündmustest, mille laastavad järeltõuked on rohkem kui kolmkümmend aastat hiljem Moldova sise- ja välisriiklike protsesside juures endiselt tuvastatavad.
Aprillikuus Lõuna-Ukraina rannikut pidi Moldova riigipiirile lähenenud VF relvajõud tekitasid Transnistrias aset leidnud plahvatuste ja VF ähvarduste taustal vahetu ohu sõjategevuse laienemisest Moldova territooriumile. Rünnakud Tiraspoli Julgeolekuministeeriumi ja sidemastide vastu olid tõenäoliselt provokatiivsed meetmed, millega Venemaa pingeid ning Ukraina-vastaseid meeleolusid püüdis tekitada. Kremli väljaütlemised on varasemalt viidanud etniliste venelaste õiguste rikkumisele Transnistrias, mis haakub sõja ajendiga Donbassis. Olukorda pingestas veelgi sellele järgnenud avaldus Vene Kesksõjaväeringkonna komandör Rustam Minnekajevi poolt, kes viitas otseselt vajadusele kaitsta Moldovas elavaid venelasi. Suve keskpaigaks valdavalt kaitsepositsioonidele asunud Venemaa relvajõud aga Donbass-Transnistria maismaaühendust luua ei suutnud ning potentsiaalsed sõjalised eesmärgid jäid täitmata. Sellegipoolest hoiab VF 14. kaadriarmee 1500 sõduri suurune üksus Moldova pidevalt julgeolekuohtude suhtes valvsana ning piirkonna destabiliseerimisse kistud Transnistria jääb ka edaspidiseks riiki ohustama.
Julgeoleku kõrval on konflikt Transnistriaga tõrjumas Moldova pingutusi Läänega ühinemisel. Sealjuures on külmunud konflikti olemasolu takistanud välisturgudele suunatud ja sõltumatut majandustegevust. Venemaa kontrolli all oleval maaribal asusid ühtlasi Moldova suurimad tehased, elektrijaamad ja muud tööstuskompleksid, mis erastamise tõttu kolmandate osapoolte kontrolli alla jäid. Hoolimata Moldova edusammudest Euroopa Liidu majandussüsteemiga integreerumises, on riik endiselt teataval määral Transnistria majandustaristust sõltuv.
Minutid peale poolt ühteteist on Moldova kohal veerandtunnise õhulennu teinud tiibrakett Kalibr lahkunud riigi kaitset pakkuvast taevaulatusest ning manööverdanud ennast Ukraina elektritaristut tabavale trajektoorile.
Kümnenda veebruari taaskordne raketiintsident sai määravaks valitsusele, kelle valitsemisaega ilmestasid lüngad riigijuhtimises, sh kriisidega kohanemises ja sotsiaalmajandusliku olukorra parendamises, kuid ka välispoliitilistes protsessides – Moldova jaoks enim kaalul olnud integratsioonis Euroopa Liiduga. Ülelennule järgnenud tundidel tegi riigi peaminister teatavaks otsuse tagasiastumisest. Natalia Gavrilița juhitud valitsus kukub peale 18 kuud võimulolekut kokku.
Ideestik Euroopa Liidu ja Moldova ülesest koostööst võeti mõlemapoolselt omaks vahetult peale riigi iseseisvumist Nõukogude Liidust. Ida ja Lääne huvisfääride kokkupõrke keskmesse sattumine aga vormis riigi üheksakümnendate sisepoliitilise maastiku ümber sedavõrd rängalt, et vabariigi esimestel aastatel süvenenud rahvuslik segregatsioon, sõltuvus suurjõudude majandustest ja ekspordiartiklitest, suutmatus luua iseseisev valitsemiskord ning eelnevat täiendav ühiskonna kihte läbiv korruptsioon on Moldova reljeefi tunnusjoonteks tänapäevani. Euroopa Liiduga lõimumiseks tehtud püüdlustele, lugematutele partnerlusprogrammidele ja toetuspakettidele vaatamata on teekond olnud ebaühtlane. Poliitilise dialoogiga põimunud viivitused ja ebakõlad olid raskendanud oluliselt Moldova-suunalist järelevalvet, mis omakorda näitlikustas, et riigi endapoolne pingutus jäi näiliseks. Euroopa Liidu ettenähtud regulatsioone ei integreeritud täies mahus Moldova seaduskorda ning seetõttu jäi reformidele suunatud protsess puudulikuks. Euroopa Liidu standarditele vastava kohtu- ja õigussüsteemi väljatöötamine on olnud küll teatava eduga, kuid ka selle tõhusust on hinnatud ebapiisavaks korruptsiooni vastu võitlemisel, sest mujal ei ole suudetud tagada võimude lahusust, poliitikute sõltumatust majandussektorist ega süstemaatilist õiguskaitset. Riigijuhtimise juures valitsenud segadust võimendasid ennekõike vahetuvate valitsuste kohati vastanduvad arusaamad ja seisukohad Moldova rolli kohta Euroopa lähinaabruses. Paratamatult kandus valitsuses toimuv edasi järjest enam etniliselt polariseeruvasse ühiskonda, kus avaldus järk-järguline usaldusekaotus valitseva võimu suhtes.
Eelnevalt väljatoodu taustal puudus küll pikaajaliselt laiem konsensus, millisel kujul, kui üldse, on Euroopa-suunalise kursi hoidmine võimalik, kuid riiki laastanud kriisid ja Lääne toetuse teadvustamine on suurendanud Moldova rahva poolehoidu protsessiga jätkamiseks. 2021. aastal ametisse astunud läänemeelne valitsus on distantseerunud Venemaa mõjuhaardest ning aina rohkem edendanud suhteid Euroopa Liiduga. Siseriiklik olustik on aga endiselt mõjutatud opositsioonierakondade Euroopa-vastasest hoiakust, mille alged peituvad Kremli retoorikas. Selle kõrval on riik näidanud viimastel aastatel omapoolset soovi jätkata reformide läbiviimise ja riigi institutsioonide moderniseerimisega.
Moldovale ja Ukrainale kandidaatriigi staatuse omistamine oli valdavalt poliitikaülene otsus, mis tähendas Euroopa Liidult erandite tegemist. Mainitud samm väljendas seejuures EL-i selget soovi integratsiooniprotsessiga jätkata, võimaldades hõlpsamini toetada riigi sisepoliitilist kui ka majanduslikku olukorda ettenähtud meetmete abil. Liidu idasuunaline laienemine on Venemaa tegevustiku juures indikatsiooniks, et väljakujunenud põhimõtetele riikide suveräänsusest ja välisest sõltumatusest jäädakse kindlaks ning et vaatamata teatud erimeelsustele ollakse üksmeelel ühiste poliitiliste huvide, majandussüsteemide ja julgeolekuraamistike edendamisel.
Moldova Vabariigi õhuruumi lennukoridorina kasutanud Kalibr oli teele lastud suure tõenäosusega Mustal merel, täpsemalt Krimmi poolsaare lähistel asunud relvaplatvormilt, ning sarnaselt oma eelkäijatele – kes sõjasügisel Moldovat transiitriigina läbinud olid –, lendas veebruarikuu rakett pea poole oma paarikümne minutilisest teekonnast üle Euroopa Liidu kandidaatriigi territooriumi.
Moldovas on ametisse astunud läänemeelne valitsus, kes on võtnud heaks jätkata Euroopa-suunalist kurssi. Viimaste kuude jooksul on aga selgunud tõsiasi, et Venemaa otsest mõjuvõimu Moldova üle ei oma. Kontrolli kaotamisele järgnenud ähvardav retoorika ja otsene vastandumine näitab aga seda, et tavapäraseks kujunenud pehme jõu kasutamisest on irdutud. Sellegipoolest ei tähenda ühe võtte asendumine teisega seda, et Moldova oleks ennast lõplikult Venemaa küljest lahti rebinud – nii lähi- kui kaugtulevikus tuleb valmis olla kõikvõimalikeks stsenaariumiteks.
Lihtsalt – don’t forget Moldova!
