Pühapäeval, 14. mail toimuvad Türgis presidendi- ja parlamendivalimised, millega 64 miljonit valijat otsustavad oma riigi tuleviku järgmiseks viieks aastaks. Recep Tayyip Erdoğan on riiki juhtinud juba viimased 20 aastat: ta oli Türgi peaminister aastatel 2003–2014 ning on olnud president alates 2014. aastast. Erdoğani peamine konkurent on Kemal Kılıçdaroğlu, kelle ümber on kogunenud kuus opositsioonierakonda Rahvusliidu (Millet İttifakı / Nation Alliance) nime all. Teised kaks presidendikandidaati pidid olema euroopameelse CHP juht Muharrem İnce ja rahvusäärmusliku MHP liige Sinan Oğan, kelle mõlema toetus jäi alla viie protsendi, kuid neljapäeval, kolm päeva enne valimisi, kuulutas İnce kandidatuurist loobumisest põhjusel, et ta ei soovi opositsiooni hääli rohkemate kandidaatide vahel ära jagada.
Kui üks kandidaatidest saab esimeses voorus üle 50% häältest, osutub ta automaatselt valituks, vastasel juhul toimub kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel teine valimisvoor. 9.–10. mail tehtud küsitluste järgi juhib Kılıçdaroğlu, kuid mitte otsustavalt: tema toetus oli 49,5% ja 49,1%, samas kui Erdoğani toetus vastavalt 44,4% ja 46,9%. Oleks loogiline arvata, et enamik hääli, mis oleksid läinud İncele, lähevad nüüd Kılıçdaroğlule, kuid tulemuse üle spekuleerimisel tuleb arvestada, et Türgi valimisküsitlused on kurikuulsad oma ebatäpsuse poolest.
Olukord enne valimisi on võrdlemisi kaootiline. 6. veebruaril 2023 toimus Lõuna-Türgis ja Põhja-Süürias maavärin, milles Türgis hukkus üle 50 tuhande ja sai vigastada üle 100 tuhande inimese, Süürias oli pea 10 tuhat hukkunut. Erdoğan on küll retoorikas lubanud piirkonna kiiresti taas üles ehitada, kuid tema vastu räägib 1999. aastal kehtestatud maavärinamaksu näiline kõrvalenihverdamine. Maavärinamaks kehtestati Türgis selleks, et leevendada maavärinatest tekkivaid kahjusid ning ka ohupiirkondades maju maavärinakindlamaks ehitada. Purustuste mastaabi järgi on aga selge, et seda ei tehtud, ning pole teada, kuhu raha suunati.
Ka riigi majandusel läheb pehmelt öeldes kehvasti. Kuigi inflatsioon on hakanud veidi langema, oli see aprillis endiselt koguni 43,4%. Selles on paljuski süüdi Erdoğani majanduspoliitika: selle asemel, et keskpanga intresse tõsta, otsustas Erdoğan neid hoopis langetada, ja vallandas hulgaliselt inimesi, kes tema poliitikaga nõus ei olnud. Teisipäeval, viis päeva enne valimisi, kuulutas Erdoğan välja 45% suuruse palgatõusu 700 000 ametnikule. Tegemist on ilmselge mõjutusvahendiga, aga on raske uskuda, et see valimistulemust väga palju mõjutab: palgatõus puudutab napilt 1% Türgi valijaskonda ning võib oletada, et riigitöötajad valiksid suurema tõenäosusega niikuinii Erdoğani. Seega osutab see meeleheitlik otsus, et Erdoğan tõepoolest kardab võimult kukkumist ja peab opositsiooni võitu realistlikuks võimaluseks.
Praegusel hetkel võib valimistulemus sõltuda ka juba sellest, kui palju maavärinapiirkonnast pärit enda valijaid suudab kumbki pool valimispäevaks tagasi kodukohta toimetada, et nad ,,õigele” kandidaadile oma hääle saaksid anda.
Türgi on välispoliitikas juba kaua olnud omamoodi mängija: samal ajal justkui kõigi ja mitte kellegi poolel. Türgi võeti koos Kreekaga NATOsse juba organisatsiooni esimese laienemisega 1951. aastal. Ometi pole nende peamine rivaliteet erinevalt enamikest NATO liikmetest Venemaaga: Türgi ja Kreeka vahelised iidvanad pinged ei lõppenud mõlema riigi NATOsse astumisega, samuti on lahendamata Türgi konflikt kreekakeelse Küprosega, kelle põhjaosa nad Põhja-Küprose nime all on okupeerinud alates 1974. aastast.
Türgi geopoliitiline positsioon teeb tema rolli aga tohutult oluliseks. Riigist loodesse jääb Balkan ja Euroopa, põhja Must meri (ja selle kaudu nii Ukraina kui Venemaa), kirdesse Kaukaasia, itta Armeenia ja Iraan, lõunasse Lähis-Ida, Küpros ja Vahemeri. Türgi on lüli nende kõigi vahel. Samuti kontrollib riik Bosporuse väina ja Dardanelle, millel on neil õigus Montreux’ konventsiooni alusel piirata sõjalaevade liikumist (seda on nad ka juba rakendanud). Lisaks ei tasu unustada, et Türgil on NATO suuruselt teine armee USA järel ning riigis on üle 80 miljoni elaniku, mis paneb ta samasse suurusjärku Saksamaaga.
Kui vastandlikud on Kılıçdaroğlu ja Erdoğani välispoliitilised vaated? Võib eeldada, et Erdoğan jätkab võimule jäämise korral laias laastus samal kursil, kuid kas ja milliseid muudatusi teostab Kılıçdaroğlu, kui ta peaks valimised võitma?
Rahvusliit lubab lõpetada Türgi ,,välispoliitilise aktivismi” ja kuulutab, et ,,siseriiklikud poliitilised kalkulatsioonid ja ideoloogilised lähenemised” ei saa enam välispoliitikas olema määravad faktorid. See on väga üldsõnaline, aga näib osutavat vähemalt sellele, et kuigi rahvusvahelised suhted pole võrreldes sisepoliitiliste küsimustega Türgi valimistel oluline küsimus, siis soovib opositsioon vähemalt mingil määral ka välispoliitiliselt vastanduda Erdoğani senisele kursile. Seetõttu jälgib ka läänemaailm (ja võimalik, et ka ida) Türgi valimiste eelmängu siiski väga pingsalt.
Erdoğan on Vene agressioonisõjas Ukraina vastu olnud seni vahendaja rollis tänu sellele, et ta on hoidnud lähedasi sidemeid nii Putini kui Zelenskõiga. Ühest küljest jätkab Türgi kaubandust Venemaaga: nad on vabastanud Vene laevu, mille lastiks on Ukrainast varastatud vili, ning Türgi firmad on väidetavalt aidanud Venemaal Lääne sanktsioonidest kõrvale hiilida. Samas, nagu juba mainitud, on Türgi sulgenud Bosporuse väina kõigile sõjalaevadele, millest kaotab Venemaa, aga mitte niivõrd Ukraina, sest Ukrainal ongi laevastik vaid Mustal merel, samas kui Venemaal on see jaotatud ka Läänemerre ja Vaikse ookeani äärde. Samuti on riik andnud Ukrainale relvastust, näiteks sõja alguses legendaarseks saanud Bayraktari ründedroone.
Enamik Rahvusliidu erakondi on Ukraina toetamise poolt ning seisavad NATO ja Euroopa Liiduga suhete parandamise poolt. Samuti usuvad enamik opositsiooniparteidest, et Türgi peaks vähendama oma energiasõltuvust Venemaa suhtes. Samas ei taha ka opositsioon liituda Venemaa-vastaste sanktsioonidega, seega näib, et soovitakse hoida Moskvaga suhteid piisaval määral, et oma Lääne partnereid mitte ärritada. Ilmselt oleks Rahvusliidu võidu korral tegemist sarnase pragmaatilise ja tasakaalustava lähenemisega nagu Erdoğani all, lihtsalt tasakaal oleks kaldu rohkem Ukraina poole. Tehtud on võrdlusi ka Olaf Scholzi Saksamaaga: Türgi oleks Ukraina poolt, kuid väga ettevaatlik Ukrainale abi andmise ja Venemaa liigse kritiseerimise suhtes.
On raske öelda, kas ja kuidas Erdoğan edaspidi võimule jäämise korral oma poliitikat Ukraina ja Venemaa osas muudab. Praegune president võib jätkata vanaviisi, aga on võimalik, et ajapikku tõmbaks ta siiski läänevastase retoorikaga tagasi ning üritaks samal ajal nõrgestatud Venemaalt välja suruda aina kasulikumaid tehinguid, näiteks energiahindade, nafta ja gaasi, aga ka regionaalsete konfliktide osas nagu Süüria ja Mägi-Karabahh. Läänel on võimalik Türgit ka majanduslikult mõjutada: USA on Türgi suurim kaubanduspartner ning arvestades Türgi niigi rasket majanduslikku seisukorda ei soovi Erdoğan kindlasti mahtude vähenemist.
Kemal Kılıçdaroğlu on lubanud, et tema võidu korral nõustub ta Rootsi NATOsse võtmisega. Samas ei ole tõenäoline, et ka Erdoğan kavatseb Rootsi NATOsse saamist blokeerida igavesti. Küll aga näib, et 11.–12. juulil toimuvaks Vilniuse tippkohtumiseks on Rootsil lootust liikmeks saada vaid siis, kui Türgis vahetub president ja ka parlamendienamus läheb üle praegusele opositsioonile. Samal ajal on aga Türgi siseriiklik olukord niivõrd keeruline, millest tulenevalt on Rahvusliidu prioriteediks muudatuste teostamine sisepoliitikas ja majanduses.
Rahvusliit soovib jätkata Türgi liitumiskõnelusi Euroopa Liiduga. Selleks, et mingitki edulootust oleks, peaks Türgi muidugi võtma selge kursi Ukraina suunas, kuid nagu öeldud, ei pruugi ka opositsiooni plaanitavad sammud selleks piisavad olla. Türgi kasuks räägiks Rahvusliidu võidu korral see, et nad soovivad siduda Türgi Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustega, mis tähendaks poliitvangide vabastamist. Üks lubadus puudutab ka USA-lt 100 F-35 hävitaja hankimist, milleks nad eeldatavasti peavad Venemaale tagastama neilt ostetud S-400 õhutõrjesüsteemid – see oleks veel üks nihe Lääne poole.
Küll aga on Rahvusliidu välispoliitilises programmis Euroopa Liidu jaoks selgelt ületamatuid probleemkohti. Näiteks kuulutab valimisprogramm Põhja-Küprose huvide ja õiguste kaitsmist, teadupärast on aga Küpros osa EList ja pole mingit kahtlust, et Põhja-Küprose olukorra jätkumine ei ole aktsepteeritav peale Küprose ja Kreeka veel enamikele teistele ELi liikmesriikidele.
Rahvusliidu programm ei maini aga sõnagagi Türgi välispoliitikat Ameerika Ühendriikide suhtes. Põhjuseks on ilmselt see, et Türgi üldsus on USA välispoliitika suhtes negatiivselt meelestatud. Seega võib tegemist olla pigem sooviga potentsiaalseid valijaid mitte minema peletada, samas kui eraviisiliselt võivad Türgi poliitikud siiski ameeriklastega sõbralikult ja koostöömeelselt läbi käia. On tähelepanuväärne, et Kılıçdaroğlu on külastanud Washingtoni viimase kümne aasta jooksul kaks korda ning mõlemal korral üritas ta Türgi avalikkuse ja oma poliitiliste konkurentide eest reisi varjata või alatähtsustada.
Kılıçdaroğlu on lubanud kahe aasta jooksul kõik Süüria põgenikud kodumaale tagasi saata, sarnase kursi on võtnud ka Erdoğan. Samas tahab Kılıçdaroğlu normaliseerida suhted Bashar al-Assadi režiimiga. Ka Erdoğan on üritanud Assadiga suhteid siluda, kuid seda vaid opositsiooni surve tõttu. Arvestades tema soovimatust vägesid Põhja-Süüriast välja tuua (pigem on ta rääkinud uute alade okupeerimisest ja ,,puhvertsooni” laiendamisest), pole suhteparandus Assadiga aga tegelikult tema plaani kohaselt kindlasti saavutatav. Rahvusliidu võimuletuleku korral on Türgi vägede väljaviimine Süüriast aga reaalne võimalus. Samas tuleb arvestada, et Läänele suhete normaliseerimine Assadiga kindlasti meelt mööda ei oleks. Samuti puudub Süüria põgenike kodumaale saatmiseks (vähemalt hetkel) rahvusvaheliselt kokku lepitud õiguslik raamvõrgustik, ning see mõjutaks see ELi-Türgi põgenikelepingut.
Kurdi-meelne erakond HDP otsustas toetada Kemal Kılıçdaroğlu kandidatuuri. Just see toetus võib anda Kılıçdaroğlule võimaluse valimised võita: HDP on varasematel valimistel kogunud üle 10 protsendi häältest ja erakonda on nähtud kuningategijana. Ei ole üheselt selge, milliseid järeleandmisi Rahvusliit kurdidele tegi, kuid võib arvata, et kuna nad pooldavad liikumist demokraatlikuma ühiskonna poole, sisaldab nende plaan ka kompromisse erinevate etniliste gruppidega nagu kurdid ning olukorra stabiliseerimist riigi kaguosas. Kılıçdaroğlu ütles aprilli keskel Twitterisse postitatud videopöördumises, et miljoneid kurde koheldakse põhjendamatult kui terroriste, ning ,,kui [presidendi]palee näeb, et ta hakkab valimisi kaotama, algab kurdide kollektiivne stigmatiseerimine ja terroristidena kohtlemine. See on häbiväärne”. Võib üsna kindel olla, et kui Erdoğan jääb võimule, jätkab ta enda kurdide-vastast poliitikat, ning seda nii Türgis kui ka Süürias, kus Türgi vägede okupeeritud alad on peamiselt asustatud kurdidega. Ei tahaks uskuda, et HDP oleks kuulutanud oma toetust Kılıçdaroğlule ja Rahvusliidule, kui nad vähemalt mingil määral ei parandaks kurdide seisukorda Türgis. Suure tõenäosusega ei anta kurdide nõudmistele täiesti järele, kuid kindlasti on Rahvusliidu võimuletulek kurdide jaoks vähem halb variant kui Erdoğani jätkamine.
Kui opositsioon võidab valimised, läheb neil omajagu aega, et saada kursimuutus käima, sest siseriiklik olukord on liiga tõsine: riigi majandus on väga kehvas seisukorras, maavärinapiirkond endiselt rusudes, riigi süsteemis palju korruptsiooni ja muid pakiliselt tegelemist ootavaid küsimusi. Seega läheks ilmselt veidi aega, kuni nad jõuavad välispoliitiliste muudatuste teostamiseni.
Rahvusliidu välispoliitilised vaated osades küsimustes on võrdlemisi ähmased. Tuleb arvestada, et opositsiooni võimuletulek ei muuda Türgit täiesti läänemeelseks riigiks; on selge, et ka Rahvusliidu võimu all jätkab Türgi mingil kujul oma laveerimispoliitikat. Võib kindel olla, et kuni Türgi ei lahenda oma konflikti Küprose ja Kreekaga, pole ELiga liitumine mitte mingil juhul mõeldav, samuti ei sobi kindlasti Läänele Süüria valitsusega suhete sobitamine. Küll aga näib, et Eestile kui riigile, kelle jaoks on Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu igasuguse kahtluseta tähtsaim geopoliitiline küsimus, oleks kindlasti kasulikum Kılıçdaroğlu võit.
Allikad:
https://foreignpolicy.com/2023/04/14/turkey-election-kemal-kilicdaroglu-chp-platform-erdogan/
https://carnegieeurope.eu/strategiceurope/89534
https://kyivindependent.com/turkeys-mediator-role-in-russias-war-hinges-on-upcoming-elections/
