Ühiskonnas on alkohol alati mänginud olulist rolli, olles ohutu alternatiiv saastunud veele, suhtlust soodustav jook pidudele, kink sõpradele või siis viis, kuidas leevendada oma argielu trööstituid pingeid. Samuti on alkoholil oma koht rahvusvahelistes suhetes, olgu selleks piduliku vastuvõtu juurde käiv vahuvein või pikale arutelule järgnev, pingeid maandav viski. Kuid leidub ka huvitavamaid näited sellest, kuidas alkohol rahvusvahelisi suhteid on mõjutanud.
Üks säärane juhtum on viskisõda (või liköörisõda) – Kanada ja Taani vahel toimunud piirikonflikt, kus sõja käigus oli lahinguväljal relvadeks lipp ja pudel kohaliku alkoholiga. Konflikti põhjus oli Gröönimaa ja Ellesmere’i vahel asuv Hansu saar, mille puhul polnud kindel, kas tegu on Taani või Kanada territooriumiga. Kuigi 1973. aastal sõlmiti lepe, mille kohaselt jagati saar pooleks, jäi lahkheli siiski püsima. Sellest tingituna tulevadki mängu kohalikud joogid. Nimelt jätsid 1984. aastal saart külastanud Kanada sõdurid saarele pudeli viskit ja oma lipu. Järgneval aastal läks saarele Taani Gröönimaa minister, kes jättis sinna pudeli Schnappsi ning enda lipu. Säärane pudelite ja lippude vahetamine toimus korduvalt kuni 2005. aastani, mil saarele astus Kanada kaitseminister ja sellele järgnes Taani valitsuse poolne protestikiri, mille tõttu alustati taas läbirääkimisi. Pärast aastaid kestnud arutelusid ja koostööprojekte, lahendati piiriolukord ära 2022. aastal, olles näide sellest, et piirivaidlusi saab lahendada ka rahumeelselt.
Jätkates sõdade lainel: ilmselt paljud meist mäletavad ajalootunde, kus räägiti Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahel puhkenud külmast sõjast. Kuuba raketikriis oli vast lähim punkt, mil konflikt oleks võinud areneda kolmandaks maailmasõjaks. Õnneks andis pingeline olukord meile inimkonna hävingu asemel huvitava momendi ajaloo kaante vahele.
Nimelt sai Kuuba sõjalist toetust Tšehhoslovakkialt, mis anti lootuses, et kulutatud summad saab kunagi tagasi. Enne võla tasumist lagunes aga Nõukogude Liit, Tšehhoslovakkia jagunes kaheks ja Kuuba kaotas kapitalismi vastases võitluses liitlasi. Oma majandusliku olukorra tõttu oli Kuubal probleeme rahaga, kuid austuses oma vanade liitlaste vastu, plaanis ta kunagi võetud laenu tagasi maksta. Lahendus oli rumm. Nimelt tegi Kuuba 2014. aastal pakkumise Tšehhile $276 miljoni suuruse võla tasumiseks rummi ja ravimitega. Tšehhi selleaegne majandusminister Michal Zurovec ei olnud otseselt plaani vastu, kuid arvas, et osa laenust tuleks siiski tasuda rahas. Kahjuks ei läinud pakkumine läbi ning Euroopa turule suures koguses Kuuba rummi ei tulnud. Sellegipoolest on Kuuba ja Tšehhi vahelised suhted soojad.
Rumm ja Kariibi mere piirkond on relevantsed ka järgneva näite juures. Rummi (nagu me seda täna teame) leiutasid 17. sajandil Kariibi mere saartel elanud ja suhkruroo istandustes töötanud orjad. Nende leiutis leidis aga negatiivse kasutuse, kui rumm sai osaks kaubanduslikust kolmnurgast: Kariibidelt toodetud suhkur, tubakas ning puuvill veeti Inglismaale, sealt liikus tekstiil koos rummi ja muu toodanguga omakorda Aafrikasse, kust osteti orjad, kes Kariibidele transporditi.
Melassist hakati rummi tootma ka tänapäeva Ühendriikide alal. 18.sajandi alguses hakkasid aga britid prantslastega rivaalitsemise tõttu võõrast päritolu melassi maksustama, hiljem lisandusid sellele ka üldised maksud. Kõige tugevamini kannatas Uus-Inglismaa piirkond, mille sissetulekust 80% oli rummi tootmine. See oli ka üks põhjus, miks toimus Ameerika revolutsioon.
Ka pärast revolutsiooni mängis rumm olulist rolli Ameerika Ühendriikide poliitikas, kui arenes välja kultuur, kus presidendikandidaadid otsisid rahva poolehoidu rummi lahke jagamise ja rahvaga joomise abil. Kahjuks on endiste orjade järeltulijate suhtes USA süsteem diskrimineeriv, rassism jäi alale edasi nagu piirkondlik pohmelus pärast vabastavat pidu.
Nagu meie eludeski, on ka rahvusvahelistes suhetes alkohol nii positiivsete nähtuste kui ka tugeva peavalu põhjustajaks. Oluline on selle juures nautida parimaid ning õppida halvimatest juhtudest.
