Kui me tahame mõista tänast päeva ja praeguseid rahvusvahelisi suhteid, peame heitma pilgu minevikku. Ükskõik, kas soovime mõista ajalugu, või ka millele apelleerib inimene, kes otsustab, milline saab olema homne päev. Ajaloost otsitakse tihti õigustust tänastele sündmustele minevikust.
Võtame Lähis-Ida: kas me mõistame neid arenguid, suhtlust, mis seal praegu aset leiab, kui me ei mäleta sealset minevikku. Sarnane näide riigipiiridest. Kui me avame suvalise Euroopa kaardi, näeme piire. Me paikneme unikaalsel piiril, nagu Eestil, on see Lätil ja osaliselt Leedul Venemaaga; seesama piir eraldab ka Ida- ja Lääne-Ukraina. Need on tsivilisatsioonilised piiirid. Tänapäeval ei näe riikide piirides mitte midagi. Seal tuleb mängu minevik.
Kogu Euroopa ajalugu läheb antiiki. Me ei anna endale adu, kuidas ka kaubamajas riideid ostes me lähtume nendest põhimõtetest, mis tekkisid juba tollal.
Joonistame mõtetes. On antiik, üleval pole mitte midagi. On vaid sepik ja kolm kuklit. Antiikmaailmas on tollal oluline keskus, kuhu viivad kõik teed. See on Rooma. 4. sajandil tekib teine keskus, mida me peaaegu ei märkagi, aga mis on nii oluline – Konstantinoopol. Sealne maa muutub kristlikuks, aga aastal 1054 jaguneb kristlik maailm jaguneb kaheks. Tekib rooma ristiusu ja kreeka õigeusu piir.
Neis on väga erinev vahekord võimu ja vaimu vahel. Läänes on olnud vaim võrdne võimuga, Idas see nii ei ole. Eesti aja daatumid tulevad siis, kui see maailm jõuab meieni. Me ei mõista riiki, kui me ei mõista selle juurestikku. Venemaal on selleks bütsantsi juur ja väga pikk tatari-mongoli ike. Kui me siseneme Euroopas 13. sajandi ajaloomuuseumisse, näeme me rüütlit. Venemaa ajaloomuuseumi tinglikus saalis ei ole rüütlit, sest maailm on teine. Me peame paratamatult heitma pilgu minevikku.
Miks on nii? Miks me ei heida seda pilku minevikku? Aga kuidas me saame seda teha, kui meil puudub mõõdustik selle kohta, kes valdab ajalugu.
Üks tegelikult sündinud lugu. Me ei saa kontrollida ajalugu. Me võime mängida viikingeid, aga telefon ikka heliseb taskus.
On bussipeatus. Seal seisab üks 6-aastane poiss, näts suus. Poiss astub teie juurde: ,,Tädi, ma oskan aritmeetikat!”, ja te kontrollite, kas ta oskab midagi. Näiteks mis on 2+2. Ma kirjutan soodsa lõpuga jutte, teeme nii, et ta vastas 7. Me saame nõustuda, et see poiss ei teadnud aritmeetikat.
Aga teeme nii, et tal on kaksikvend, kes ka seisab seal. Tema aga teab oma sõnul ajalugu. Küsime midagi lihtsat, näiteks kes on Konstantin Päts. Eesti president – tubli poiss. Aga kas Pariiisi bussipeatuses on mõtet kontrollida sedasama. 2+2 on ikka 4, kuidas on aga ajalooga? Kas nii on üldse mõtet rääkida ajaloost, kui me ei saa seda kontrollida?
Võtame teise näite. Kui me tahame hinnata midagi rahvusvahelistes suhetes, tuleb kasutada kindlat sõnavara. Seal on aga võtmeerinevused, Esiteks põlvkondlik erinemine. Mul olid kunagi suured auditooriumid, tundsin ennast nagu Alla Pugatšova. Andsin kunstiajalooloenguid. Mul paluti võtta ka 20. saj pool. aga minu jaoks ei vajanud see aeg lahtiselgitamist, sest see on minu jaoks olevik. Võtame küsimuse, kes on Lavrenti Beria. Minu põlvkonna jaoks see pole eriline teadmine.
See sama puudutab teminoloogiat. Kui me analüüsime neid sündmusi, mis toimuvad Ukrainas, saame me aru, et asi ei ole tankide arvus, vaid määrav on logistika. Kas see sõna on varem ajaloos esinenud? Paari kuu pärast on meil noorte laulu- ja tantsupidu. Me valmistume aastaid, meil on kõik olemas, aga midagi ei klapi. Logistika. Kas te olete kohanud logistikat, kui me räägime Rooma sõjaväest? Me teame relvastust, taktikat, mitu tuhat muud nüanssi, aga me ei tea logistikast. Aga see toimis.
Et haakuda tänapäevaga – me elame infoühiskonnas. Kui meil on ajalugu, on meil ajaskaala. Kui me oleme midagi kandnud ajaskaalale ja iseloomustanud mõõdikuga, mis on kvantitatiivne, siis see ütleb aastal 1983 palju. 19. sajandil aga vähe, 7. sajandil veel vähem. Keegi istub 4. sajandil Ateenas ja infot ei ole, kui utreerida. Muistses Kreekas oli info olemas. Nad teadsid tuleviku kohta, me ei tea. Kui Herakles ei teadnud tuleviku kohta, läks ta oraakli juurde.
Oli üks saade, kus inimestele anti kott kartulit ja kana ning nad saadeti üksikule saarele, juhuslikult pole neil ka riideid seljas. Ja me vaatame seda. Kui keegi 13. sajandil vaatab Robinsonide saadet (kujutades ette, et telekas oli olemas), siiis tegelikult nad ei vaata mitte midagi, sest elu oli samasugune. Info ei ole ajaga ainult tähendust kaotanud, vaid ka tähenduse saanud.
Kas selles kulgemises on mingeid seaduspärasusi? On või ei ole. On neid ajaloolasi, kes leiavad, et ei ole, see kõik on juhus.
Astusin ülikooli 1966. Tuli jõuda Tallinnast väljuvale rongile. Panin õhtul äratuskella. Kui ma ei oleks seda teinud, ma poleks jõudnud eksamile ega istuks praegu teie ees.
Me tahame samu asju. Me soovime samu asju. Ja kõik kordub.
Kui 5. klassis räägitakse antiikajaloost, siis peab õpetaja selgitama, kes on ori ja mis on Sparta.
Kunstiajaloolastele meeldivad väga perioodid – kas see ei tule mitte koolist? Antiik sai otsa Lääne-Euroopa viimase keisri pagendamisega 476. aastal, mis peale seda tuli? Koolivaheaeg. Peale vaheaega tuleb keskaeg. 31. dets 476 pKr heitke pilk aknast välja – antiikaeg. Päev hiljem aastal 477 – keskaeg?
Ajalugu tuleb 25 aasta möödudes ümber pöörata. Jah, see võib nii olla, sest olevik on teinud soodsa mineviku. Aga siin on ka objektiivne lähenemine.
Praha kevade sündmused. Inimesel ei saanud kirjeldamisel alustada formuleeringuid. Ta ei teadnud, et see on seotud nõukogude korra lagunemisega.
Ma ei tea, mis on teie valikud. Äkki peaksite võtma paberid välja ja alustama ajalooõpinguid, sest mitte miski ei paku teile seda naudingut, mida teeb ajalugu.
Miks sai Napoleon Waterloo lahingus lüüa? Aega ei ole sellega tegelemiseks, sest te tegelete muude erialadega. Analüüsige minuga Bonaparte’i.
Ta oleks pidanud 7. ratsaväerügemendi panema 3. kuulipildujarügemendi taha.
Päts ja laidoner oleksid pidanud… Ja nii edasi. Ajalugu on nauding, sest lisaks oleviku mõistmisele aitab see näha tulevikku.
Eesti 
English (UK)